Kahekümne kaheksas=krimkad:)

ESIMENE KRIMKA.

Juba pikemat aega luusib mu teel miski. Eelmisel nädalal võis vaid vahel harva kuulda ta samme kuskil põõsaste vahel. Need olid vaiksed. Hiirvaiksed. Ainult öösiti, kui väljas juba pime ja külm oli, kuulsin neid selgesti. Ei, ma ei usu, et ta kole on. Ma arvan, et ta on selline väike, aga sitke. Meenutab isegi natuke mind ennast. Veider eks. TÄNA. Just tänase päeva valis see vastikus. Hommikul, kui 6.30 mu äratus mind äratas, tundisin, et täna võib olla SEE päev. Ta silmas mind ilmselt terve öö. Vahtis kuidas mu luud ja lihased ja mõistus oma energia varusid täidavad. Kõkutas kindlasti naerda kui nägi, et aeg kohe otsa saamas ja mina võib-olla pisut nõrk, et jälle nii vara tõusta... Ja kohe kui oma nina välisuksest välja pistsin, haakis too end mu sabasse ja ei jäänud sammugi maha. Vastik, vastik, vastiiik! Terve päeva hingas mulle kuklasse oma haiglast õhku. Ta on endiselt mulle nii lähedal. Hirmuäratavalt lähedal. Aga ma ei näe teda kusagil. Lõpeta! Ma ei taha sind, sa vastik haige pingelangus. 

Loo uba: Eile oli viimane pingutus sel nädalal ja täna hommikul tuli vara Movement trainingusse minna(ma ei hoidnud end seal tagasi. Rokkisin täiega,  mistõttu raiskasin kogu oma öö jooksul kogutud energia) ja pärast seda tundis, et nina on kuidagi tatiseks muutunud ja väsimus tikub ligi...aiaiai. Nii see läheb, kui pinged langevad. Kohe krabab sind miski haigus. Aga ma ei lase. Ma olen tugev! Niisiis jooksingi koju, sõin kõvasti küüslauku ja jõin sidruni-mee-ingveri teed. Tunnen end juba hästi. Ja homme magan kaua:)

TEINE KRIMKA(lõbus lugu tegelt).

Mer toimetab köögis. Teeb vist makarone juustu, seente ja sibulaga. "Oeh, kuhu ma selle sibula koti paningi? Siin kapis ei ole....Aaaa, see on ju seal kuivainete kapis. Muidugi!" Avab siis Mer kapikese, mis täis Eestist saadetud riisi ja tatart. Mõned sibulad ja spagetid. Näe Eesti "Ela" leibki vedeleb siin. Nii kui kapiuks avanes tundis Mer tuttavat lõhna. Hmmm...meenutas natuke maakodu pööningut või siis seda kuivatiruumi või hoopis jahukirstu lehka...? Miski peab siin mäda olema, sest see lõhn pole varem siin kapis konutanud...Mer nuusutas ja nuuskis. Ja üles leidis selle allika, mis vanat tuttavat lehka eristas. Kas tõesti saab Jalmari toodud Eesti "Ela" leib sellist nalja teha ja kapi haisema panna. Kui Mer koti avas, ei tundnud ta vanat sõpra Ela-t äragi. Too oli nii siniseks tõmbunud. Hoidsin ju seda leiba, et kui leivaisu peale peaks tulema. Aga näeh, hallitama läks raisk. Ilmselgelt läks, sest Jalmar käis siin ju 3 nädalat tagasiii :):)

Eheheheheee...ma olen natuke muutunud küll jah...veidramaks vist.

Kahekymne seitsmes

7-me päeva pärast nuusutab mu nina puhast ja karget(loodetavasti -18kraadist) Eestimaa 6hku. Syda puperdab ärevusest samamoodi nagu sellel Lisebergi puust raudteel. R66must v6disevad jalad puudutavad taas kodumaad. Suu pysib järgmised 30 päeva k6rvuni(uus rekord ma arvan:). S6brad, ma tulen KOJUUU!!!!

Te ei tea, kuidas ma kibelen...

Kahekümne kuues

Tere, mina olengi õnnejunn:)

Mul oli täna lihtsalt nii positiivne päev, et tuju on kohe laes. Ehk siis mu eriala ettemäng läks väga hästi, ma jäin väga rahule ja komisjon kah. Sain kuulda häid sõnu just nende asjade kohta, mille kallal olen kaua vaeva näinud. Hea tunne.

Ja pärast sellist elamust läksin kooli lunch-kontserdile ühte jazz osakonna bändi kuulama. See oli nii hea, et me Eevaga kõkutasime naerda. Kord üks ja siis jälle teine. Oi, see oli hea. Väga improvistasiooniline - freejazz noh. Just selline muss mida Arno meie koolis ajab. Tegelikult see laulja isegi meenutas välimuseslt natuke teda. Igaljuhul suurepärase timinguga bänd ja need soolod. Need ajasid suurest vaimustusest kõkutama:) Nii hea laulja, bassimees, saximängija, KÕIK!

Ja päev lõppes eriti suurejooneliselt. Nimelt oli meil koolis suur jõulukontsert. Suhteliselt klassikaline ja siis 2 Eesti pärimuslugu seal keskel. Me meeldisime rahvale! Nad lausa kiljusid. Oi, kui mõnus tunne see oli. Ja meil on Eevuri ja Vilduriga väga hea klapp. Muhedad proovid ja see hästi välja kukkunud esinemine, need 2 võivad anda tõuke millelegi pikaajalisemale;) Õnneks on neljapäeval veel 1 selline kontsert...oi, kuidas me rokime:):)

Ahjaa üks asi veel. Nimelt kui kuulete mõnes Eesti raadiojaamas reklaami "Nigadi-nägadi näärilaat Varbuse muusikatalus..." siis teadke, et see taustamuss on minu, Eeva ja Villu esituses. Ja arvake ära, kes laulab esimesena...

Vad kul:D

Kahekümne viies

Homme on eriti tähtis päev! Rõhutan, eriti tähtis. Homme on mu närvid päris pingul. Kes arvab ära miks? Ah, mis pakute:) okei-okei, ma ütlen...MUL ON HOMME ERIALA EKSAM :-0 ja õhtul veel see eriti tähtis ja suurejooneline jõulukontsert, kus mängime estalandidega 2 lugu. Niiet on põhjust hommikust mitte süüa ja selle asemel näpud/huuled soojaks mängida. Loodan, et ei juhtu mingit jama selle eksami ajal mulle pähe kargavat ning et pärast kella 10.30 võin õnnelikuna Stage Doori minna ja...:D et siis paaari tunni pärast jälle uus noos närvikõdi oma verre lasta. Oi, kuidas ma seda pelgan aga samas nii väga naudin! Juhhuu, elagu muusiku amet!!!

Aaa, muide, 10 päeva veel.

Kahekümne neljas

1. detsember! Tuli nii ruttu. Muide see pilt siin on sellest, kui meil köögis lund sadas:) tundus kuidagi sobilik tänase sissekande jaoks. Ja täna tõid päkapikud mulle kõige parema kingi üldse!!! Kui tõusin ja aknast välja kiikasin, siis paistis päike ja taevas oli nii sinine, sinine. Ilus ilm oli. Ja tegelikult läks veel ilusamaks kui päris õue jõudsin - VÄLJAS OLI MIINUSKRAAD! Ma ei ole kunagi selle üle nii palju rõõmustanud kui täna:) ma nägin jääd pisikese lombi peal...ja rohu peal oli härmatis! See on ju peaaegu lumiiii!

Koolis oli ka täna äge. Hommikul väge Kuuba teooria, kus mängisime erinevaid kuuba rütmiinstrumente. Me oleme juba päris profid sel alal;) Mõnus tund. Mulle meeldib me õpetaja. Nii muhe sell ja nii tark. Ta on nagu kala selles Kuuba vees. Eriti hea on veel see, et ta oskab seletada kõike ja nii hästi, et saad kohe aru. Ilmselt sellepärast, et ta on ise kunagi pidanud ennast sinna maailma sisse sööma ning seetõttu välja mõelnud omad põhjamaised teooriad, mis arusaadavad ka teistele põhjamaalastele.

Ja peale Kuubat tuli ansambel. Juba kolmas koosseis sel semestril. Huvitav koosseis. Kõik on algul natike häbelikud ja samas suurepärased muusikud ja siis teisel koos veedetul tunnil avanevad kõik kui roosinupud päikese käes ning siis hakkab nalja saama. Täna naersime nii palju ja samas ei saa kurta töö tulemuse üle. See oli SUUREPÄRANE:)

Kahekümne kolmas

Ära tegin!!! Ostsin endale just uued saapad. Ilusad, mustad, paeltega, kirsade ja hipikate segu, just siuksed nagu tahtsin. Pruunid oleksid muidugi ägedamad olnud...Paraku oli ainult 40 number, aga ma armusin nendesse kohe...niiet EMME, kui nad käies veel suuremaks venivad, siis tead, mis sa minult jõulukingiks saad :D

Kahekümne teine

Kohe kohe on esimene advent! Tahtsin teieni tuua ka jõulu-uudised Göteborbist:

1) linn ja kõik poed muutuvad igapäevaga järjest säravamaks. Palju ilusaid tulesid.

2) puudub ülimalt oluline komponent - LUMI!

3) linnukesed laulavad hommikul akna taga nagu oleks kohe kevad tulemas.

4) Nicolaj läks täna pisut hulluks. Pudistas terve köögikapi pealse tuhksuhkurt täis. "Lund sajab! Meie köögis! I'll go and bring my skies!" Tegelikult tõi ta kaamera, et siis oma tuhksuhkru välja pildistada...ei mul oli väga naljakas:)

5) tegelikult on linn öösel ikka väga ilus.

6) kuulasin täna oma esimese jõululaulu.

Ongi vist kõik. Ega eriti jõulune siin ei ole. Rohi rohetab akna taga ja väljas on 10 kraadi sooja. Sajab vihma ja inimesed on tusased.

Aga nüüd eilsest õhtust. Käisin jälle folkmusik kafees. Seal oli meie kooli eri ehk esinesid/mängisid tantsuks kõik meie kooli worldmuusiku õpilased. Muhe õhtu oli. Me eestlastega tegime kah väikese Eesti pooltunni. Vihtusime labajalga ning mängisime neile mõned polkad ja reilendrid. Ja siis korra ronisime veel püünele, et aidata Nicolajl prantsuse tantse läbi viia. Naljakad tantsud ja ägedad viisid. Ühest bourreest teeme uue hiti. Niiet Viljandlased, olge valmis, kui tuleme, siis kuulete seda lugu korduvalt! See on tõesti mõnus lugu. Ja nagu ikka, kui piinad torupilli tuleb keegi su juurde uudistama. Armas. Siin seda ikka juhtub. Populariseerin vaikselt seda ilusat instrumenti:) tänu torupillile tutvusin ka üh Katsi sõbraga. Folgi-Maailm on ikka nii väike. 

Oi, aga tantsida sai kõvasti. Lubasin end tatraks tantsida ja seda ma tegingi. Niihea oli. Ma armastan folktantsu!!!

Rohkem põnavat mul rääkida polegi. Liikumistunnis saab endiselt kõvasti nalja. Õpime hetkel kehakeelt lugema...Jalmari külaskäik oli ka väga muhe ja mõnus. Ainuke kurb asi selle juures oli see...(tegelikult juhtub see alati nii, kui mul keegi Eestist külas käib)...et mu koduigatsus suureneb mitmeid kordi. Naljakas, pidasin täpselt 3 kuud vastu ja siis see tuli. Nüüd on juba nii suur! Aga ainult 20 päeva on veel jäänud. Ja ma loodan, et teil on seal lumi maas, kui tulen.

Aga nüüd õue. Pisikest päikest ja loodust nautima:)

Musud.

Kahekümne esimene

Ma teadsin, et ükskord see juhtub. Aimasin, et see juhtub siin, Göteborgis. Ja juhtuski!!! Ja kõiges olen ma ise süüdi...mina ja mu kuradi terav enesekriitika...Täna ma nimelt taipasin, et ma ei ole enam rahul sellega, et harjutan 3 ja pool tundi päevas. Muidugi ei ole ajal tegelikult üldse tähtsust. Tähtis on see, kui süvenenult ma töötan ja kui palju ära teen. Vahel piisab mulle ka poolest tunnist. Aga ikka on hommikuti tõustes väike eesmärk, et täna võiks olla jälle see 4-tunnine päev:) palju mõnusam on siis õhtul arvuti taga istuda ja sküpes lobiseda. Selline mure siis sundis mind kirjutama...tegelikult see enesekriitika on üks paganama vastik asi. Teda tuleb kasutada vaid vaikestes kogustes, aga mul juhtub päris sageli kerge ületoos tulema 8) eks ma otsin siis välja oma "ma olen hea päeviku" ja püüan tast oma huumoriga üle olla.

Ja üks asi veel - ma jumaldan seda Kelloggsi nutbar-i. Aaaaaah! See on nii maitsev, et trumpab isegi jäätise üle. Täna pidin end sellega premeerima.... :P

Ja ja veel üks asi. Jalmarit on sel nädalavahetusel jälle Göteborgis näha. Ilmselt ootab mind ees hiigel suur hunnik nilbeid nalju ja paarkümmend kõhutäit naeru. Kindlasti saab mõnus olema!

P.S kallistus 11-kraadisest pisut vihmasest Göteborgist!!!

Kahekümnes!

Tjeeeeena! 

Ooojaa, pärast Kopenhagenit on elu edasi elatud ja ei saa endiselt kurta. Mõned raskused on küll mu teele sattunud...tuleb võtta aega, et need rahulikult ületada. Tegelikult oli eelmine reede üks raskemaid(mõtlen raske nagu koorem või nii) päevi, mis siin Rootsis on ette tulnud. Nimelt oli 13 ja reede...muidugi ma ei usu sellesse ebaõnne. Mul ei ole kunagi sel päeval midagi hullu juhtunud. Sel korral oli teisiti. Reede varavarahommikul jõudis mulle kohale eelmise päev kurb uudis. Raske on sellistel hetkedel kodust kaugel olla. No muidu oli reede mul peaaegu vaba päev, ainult hommikul pidin end siiski kooli vedama, sest vaatasime ansambliga oma kontserdi videot ning andsime Jonasele tagasisidet tehtud töö eest. AGA enne kui ma kooli jõudsin, tuli mul end hingetuks joosta(ilmselt sealt ka see kähe hääl, mis mind hetkel vaevab). Nimelt kimasin trammis üle suure silla, mida ikka igapäev paar korda ületan ja siis jäime järsku seisma - sild oli üles tõstetud, et laev läbi mahuks. No ikka juhtub. Ja SIIS ei suutnud enam meie ees seisev buss end käivitada. Lihtsalt passis seal. Esialgu ei juhtunud midagi, kui bussijuht teate edastas. Kümne minuti möödudes, aga hakkasid trammist kostuma ohked, turtsatused ning rootsikeelsed vandumised. Inimesed avastasid, et nad vist jäävad tööle/kooli hiljaks. Kiikasin kah siis korra kella ja tohotilla!!! Oligi vaid 15 mintsa aega. Egas midagi tormasin kah oma miniseelikus trammi uksest välja ja otse auto teele. Kuhu nüüd?! Kippelt üle tee ja siis kuidagi üle selle piirde. Ega see nii lihtne ei olnudki, kui trammist vaadates tundus. Päris kõrge oli teine. Ronisin siis sinna piirde otsa ja otsustasin alla hüpata. Ütleme, et umbes meetri kõrgune piire. Mis see siis hüpata pole! Paraku UNUSTASIN aga lihtsa nõuande - kõverda põlved, kui maandud...nii ma siis prantsatasingi tikksirgete jalgadega vastu kivikõva asfalti. Aiiiiii! Päris kõvasti põrutasin oma hüppeliigesed ära:( ei olnd aega halada ruttu viies käik sisse ja kooli poole punuma. Jõudsin õigeks ajaks :D

Rohkem õudusi sel päeval ei juhtunudki.

Tegelikult tahtsin ma kirjutada sellest, et mul hakkas eelmine nädal üks uus ja huvitav tund - Movement Training. Ehk siis tund, kus tantsime, teeme jõudu ja võimleme ning improviseerime oma kehaga. See kõik peaks aitama meil tulevikus vabamalt laval olla ning esineda. Jummal äge tund. Täna hommikul oli jälle. Seal käivad ainult vahetusüliõpilased ja see muudab olukorra eriti põneks:) Oi, kuidas mulle see tund meeldib!!! Täna aelesime mööda põrandat, püüdes liigutada kõiki liigeseid mis meil on. Nagu uimased vedelvorstid olime seal põrandal laiali. Kokkupõrkeid oli palju. Ja siis harjutasime enesekindlat kõnnakut. Kujtatava publiku ees. Ei, mitte catwalki :D Lihtsalt mugav kõnnak. Küll paaris ja tugeva silmsidemega(need ilusad iirimaa silmad...raruiraraa...) kui ka üksi ja tühja pilguga. Nalja sai palju. Nii palju. 

Vot.

Üheksateistkümnes=pikk

Olen sundolukorras. Pean kirjutama, sest mul on igav. Istun garderoobis ja ootan kliente, kelle riided sõbralikult varna riputada. Kliente on nii vähe, et töötajad jooksevad võidu. Meid on siin nviis ja viimase tunni aja jooksul oleme vaid 14 jopet nagisse riputanud...tuleb PIKK  päev. Kes veel ei tea, siis olen hetkel Taanis ja sellel kaua oodatud mesiil - WOMEX 2000 and 9. Terve see nädal on olnud suurepärane!!! Nii palju ägedaid kontserte ja inimesi. Vanu ja uusi.

Saabusin Taani teisipäeva hommikul, koos Eevi ja Vilduga. Päris mõnus reis oli - 3 ja pool tundi mugavas rongis ja kohal me olimegi. Edasi ootas meid seiklus, et siis kuhu me jõudma peame? Sihtmärgiks oli Bella Center, mis asus teises Kopenhageni otsas. Käes! Turistibüroost napsasime ühe kaardi ja nagu niuhti olime lähimas metroo peatuses ja valmis ilma juhita massinas Bella poole  teele asuma. Muidugi sõitsime jänest, sest me lihtsalt ei suutnud leida seda auku, kuhu oma metrookaardid pista:D

Päris pirakas messikeskus. Jõudsime tiba vara kah...nii tund aega enne. Igaljuhul ootas meid PIKK jalutuskäik. Meil tuli täita 3000 goodiebagi - riidest kotid, mis tuli täita erinevate flaierite ja ajakirjadega. Töö nägi välja siis selline: kõndiseme ringiratast ja noppisime laudatelt nodi ning ringi lõpus ootas meid neiu/noormees/vana naine, kes avas koti. Pärast teist ringitamistundi olin ikka suht läbi...käed väsisid ära ja teravad paberi servad lõikasid nii mõnegi haava. Aga siis tuli vahetus ja ma sain koti avajaks:) See töö oli märksa lõbusam! Eeva ja Villu on mõnusad kolleegid! Soovitan soojalt!

Töö tehtud, sõime kõhud seapraadi täis ja asusime uuele seiklusele - kuidas jõuda Nicolaj juurde? Tuli taas sõita metrooga ja siis võtta rong, mis ei olnud enam nii lihtne, sest Nicolaj andis meile andis meile ühed juhtnöörid, aga Johannalt saime pisut teistsugused...keda uskuda? Kas Nicolajd, kes seal elab või Johhi, kes meile vastu tuleb? Valisime Johanna:) Oi, kui keeruliseks läks seiklus pärast rongilt maha tulekut. Villu sai nimelt natuke valesti vist Johannast aru ja siis me otsisime ja otsisime ja kuidagi ei leidnud seda parem pööret...helistasime veel mitu korda Nicolajle ja...lõpuks sattusime ühe ameeriklase otsa, kes ei teadnud ise linnast midagi, aga tahtsi meid hirmsasti aidata. Niisiis leidis tema omakorda ühe vanadaami, kes juhatas meid õigesse punkti. Ja selle ajaga oli ka Johanna juba kohale tuisanud. Mingi tund aega passisime seal pimedas pargis. Aga kodus ootas meid külmkapp täis õlut ja cocat:) ja tasuta hommikusöööök!!! Me olime jõudnud paradiisile väga lähedale. Nimelt oli meie kasutuses Nicolja naabrite maja. Nad olid ise kah kodus, aga kuna meie ajagraafikud olid nii erinevad siis kohtusime vaid lõuna aal. Ja nädalavahetusel olime seal päris üksi. Imelised inimesed! Nii lahked.

Kolmapäeval pidid Eev ja Vildu taas tööl olema. Minul oli vaba päev, mille veetsin koos Johanna ja vihmaga linnas poodeldes. Midagi ei ostnud. Jõime vaid ühe kakao ja sõitsime tagasi Bellasse. Õhtul ootas meid aga eriti palju reklaamitud Nordic Dream Bandi kontsert. Esialgu oli ikka väga kahtlane, kas me sinna saame. See tähendab, et Johannal oli mitu varianti ja minul mitte ühtegi8( kuni kohtusin Nicolajga ja ta ütles, et oli minu ka listi pannud. Juhvalleriiii!!! Kogu see kontsertide osa toimus väga ägedas uhiuues kontserdimajas. Tõesti, ilus ja moderne ehitis. Ja Suur! Kuna me läksime suhtliselt vara, siis oli mul ideaalne võimalus kohtuda uute ja huvitavate muusikutega. Ja põrkasin kokku ka tuttavate nägudega. Eestlased Aidast ja Antti muidugi. Kontsert ise oli natuke liiga eurovisioonilik, aga ma nautisin seda siiski. Saal ise oli juba nii ilus ja see valgus ja suurepärastest folkmuusikutest bänd. Ja pärast kontserti mekkisime pisut tasuta veintsi ja õlle ning olime sotsiaalsed.

Ja siis tuli neljapäev. Hmmm...mida me tegime neljapäeval...muidugi! Neljapäeval saime Sveniga kokku. Seksikas ploom:) Oi, kui tore oli teda taas näha. Neljapäev oli üldse üks vahva päev. Sai jälle seigelda mööda linna. Me ei leidnud üles "Husetit", kus toimusid offWomexi kontserdid. Üks kontsert kestis pool tundi ja meie seiklesime linna peal üle tunni aja...niisiis jäime kahest väga heast kontserdist ilma. Aga pole ullu, sest paar oli ju veel jäänud:) Tšillisime seal siis umbes tunnikese. Sõime tasuta pannkooke ja naersime. Edasi tuli õhtu kulminatsioon - Baltic Grossingu kontsert!!! Kõik eestlased olid sillas, sest nad olid seda bändi vaid CDlt kuulnud ja nüüd siis LIVE! Kontsert toimus ühes pisikeses pubis. Liiga kitsas oli seal...oleks tahtnud tantsida, aga ei olnud ruumi. Ahjaa, üks äge asi juhtus seal. Podisesime nii palju eesti keeles, et üks naine kuulis meid ja oli nii rõõmus, sest ta ka Eestist. Vahva naine. Õpib siin medõeks. Aga tagasi kontserdi juurde. Tüübid rokkisid kohe esimesest sekundist alates. Oi, oi, oi kui mõnus oli neid kuulata! Ja Ian. Ma nägin Ianit!!! Endiselt muhe. Temaga sai veel reedel palju nalja. Krabas mu lihtsalt endaga kaasa ühele kontserdile, kus me istusime 10 mintsa ning imetlesime seda koopa sarnast saali ja siis läksime rõdult BalticGrossingu postkaarte alla loopima, et näha, kui paljud neist üles nopitakse. Statistika: 20st 1! Lõbus oli. 

Ja neljapäeva õhtu lõppes meil jämmiga seal samas pubis selle sama bändi tüüpidega. See oli hea. Piisavalt palju ja vähe rahvast. Ja ma isegi teadsin neid lugusid. Umbes kaheni jämmisime seal ja siis tuli meil jala koju minna. See võttis aega, kuna ekslesime palju. Oi kui PIKK kodutee oli. Kella neljast sain voodisse...

Reedene päev möödus siis Kopenhageni kontserdi majas. Aga enne seda kolasime veel pisut linnas ja meie tuur lõppes Christiania linnaosas. See oli sürr, eriti kreisi, täielik agul, hipikas. Jummala äge koht. Väljas oli juba mõnusalt hämar ja igalpool tänavatel kolasid inimesed ja põlesid tünnid. Ja igalpool müüdi kanepit. Nagu turul, aga tilli asmel kaubeldakse muude roheliste taimedega. Juba seal ringi jalutades võisid pilvedesse hõljuma minna, sest absoluutselt kõik suitsetasid ja hapniku asemel hõljus seal kanepi ving. Majade seinad olid täis graffiteid ja hipimaalinguid. Linnaku baar oli kui saloon. Väga cool koht. Natuke hirmu tekitav, aga äge! Ja peale seda suundusime siis kontsertidele. Neid oli selle õhtu jooksul palju. Kõigile ma ei jõudnud, sest vahepeal olid muud tegemised(need postkaardid). Aga mõnel siiski käisin ja vaimustusin ka. Ansambel "Nordic" oli väga hea. Nad lausa kiirgasid energiat. Hea tunne tuli sisse. Kindlasti kuulan neid edasi....hmm...peaks plaadi kuskilt hankima...? Ja siis need Lõuna-Korea trummarid. Eriti hull!! Tagusid nagu segased ja mitte ühtegi kala. Meeletu koreograafia samal ajal! Tahaks nende naiste/meeste muskleid näha. Rohkem eredaid hetki nagu ei meenugi...eks nad vajavad aega kah, et seedida. Igaljuhul lõppes see õhtu meil jämmiga ühes koridoris. 

Laupäeval magasime lõunani ja siis vahtisime kella 20ni filme ja lebotasime. Eriti laisk päev. Aga ilm oli ka sitt. Mu veri oli nii uimane. Õhtuks vedasime end ikka kontserdimajja, sest kuidas siis muidu. Ka selle õhtu emotsioonid olid sellised sügavad ja rahulikud. Mulle meeldis väga Islandi bänd Mógil. Viljelesid väga psühhedeenset värki. Ülihea toimega. Lihtsalt seisin, kuulasin ja uitasin oma mõtetes. Aaah, kui hea see oli. Teised kontserdid mind nii palju ei erutanud. Muidugi olid nad kõik omamoodi head, aga ma lihtsalt ei suutnud neisse süveneda. Mõned mõtted on ja ilmselt kuulan myspacest lisa ja mine sa tea, äkki vaimustun hiljem.

Ja nüüd on pühapäev. Magasin vähe ja tõusin vara. Ma olen juba üle tunni aja siin kirjutanud. Vahepeal on käed väga tööd täis olnud, kuid siiski viimane päev ja inimesi väga vähe...mitte ühtegi tuttavat nägu....kõik juba oma kodudes:( ja mul läheb rong kell 19 alles. Veider mul on jälle see imelik tunne nagu ma sõidaks täna koju, ma mõtlen Eestisse mitte Göteborgi. Naljakas tunne. Njaa, aga Göteborgis ootab mind taas nädal täis maailmamuusikat. Meil seal Planeta festival, kus ma oma ansambliga üles astun. Tuleb pinev nädal. Proovid, proovid, proovid ja kontserdid ja Kristel tuleb ju siia. PIKK maa veel Eestini - poolteist kuud.

Kallistused!

Kaheksateistkümnes

Ma ei viitsi praegu.

Seitsmeteistkümnes

Veidrad teisipäeva hommikud. Tänane hommik oli eriti veider aga siiras. Kohe kui ärkasin panin Õuna tööle, et leida vastused eilsetele õhku jäänud küsimustele või noh, oli selline tunne, et pean oma postkasti tšekkima ja seal ta siis oli - üdini siiras kiri ühelt tuttavalt, mis liigutas mind väga ja tegi olemise eriti veidraks. Pärast sellised hetki tunnen tugevat tungi loobuda igaveseks internetist ja arvutitest. MA VIHKAN OMA INTERNETI SÕLTUVUST!!! Ilmselt alustan tõsist ravikuuri...nagu näha ei ole ma just eriti rutakas(vaba pootund, mille veedan blogi kirjutades). Samas ma ei ole juba tükk aega siia miskit kirjutanud:) pekki, mul jooksis mõte kokku...

Koolis oli tore. Rootsi muusika tunnis esitlesime oma enda tripletpolskasid. Jummala ägedad lood olid. Ilmselt teen kunagi tripletpolkade plaadi:D Ja tahan ära mainida, et minu oma sai nimeks"MMS". Väga mitmetähenduslik eksju? Aga nii peabki!

Huvitav ansambli tund, kus sündis päris huvitav seade Karu Valust. Mul hakkas kohe pilt jooksma. Aaarriiiba! Mulle meeldib mu bänd! Iga nädalaga hakkab üha rohkem nalja saama. Tänane naljategemise "colden star" kuulub mulle:)

Üks veider asi juhtus koolis ka. Olin majja jõudnud ja teel oma kapi juurde. Enne seda tuli mul aga läbida kitsas koridor, mille lõpus lisaks pääsule kappide juurde on ka oreliklass. Ja astusin mina siis oma veidra tujuga mööda koridori taustaks võimas pulmamarss orelil. Ja üha valjenedes, justkui astuks altari ette. ERITI veider jätk mu hommikule...

Aaa ja nädalavahetus Eevaga oli mõnus. Väga mõnus. Reedel trallitasime koos oma siinsete sõpradega ringi. Lühidalt - igal pool:) ja laupäeval ravisime Eeva pohmakat tehes koduseid burkse ja harjutades natuke pilli ning õhtul vaatasime filmi Sex&TheCity. Ja pühapäeval sain oma esimese loppise kogemuse. See oli just selline nagu Eeva ja Villu olid mulle rääkinud. Meeletult värskeid asju ja odava hinnaga. Kindlasti lähen sinna tagasi banaanijahile:P

Aga ma nüüd end ravima=eemale netist ja pillima!

Kuueteistkümnes

Nüüd olen siis omadega Aafrikas. Nimelt oli meil täna 4-ja tunnine Aafrika muusika workshop!!! Muidugi see meeldis mulle, sest mulle Aafrika muusika väga meeldib. Meil oli külas Lisa Stockholmist, kes rääkis oma seiklustest Aafrikas ja sellest kuidas ta üldse trummideni jõudis. Pärast seda mõtlesin, et miski ei ole ju võimatu, isegi mitte reis Lindköpingu folkfestivalile, kuigi mul selleks vajaminev raha puudub:D 

Pärast Lisa huvitavat elulugu asusime ise ka trumme taguma ja ma läksin nii hoogu, et veresoon mu vasaku käe eelviimases sõrmes lõhkes. Päris valus oli...igaljuhul edasi mängida. Nujaa nüüd on näpp vähe lillam. Õnneks varsti peale seda võtsime oma instrumendid ning asusime improvissima samadel rütmifiguuridel:)

Enne seda lõunamaist pärastlõunat võtsin viimaks ette rännaku Windcorpi - kohalikku puhkpillide poodi ja remondi töökotta. Oi, see oli kaugemal kui arvasin. Niisiis väike trenn kah samaaegselt tehtud. Poes ootasin kaua, sest inimesi oli palju ja siis lõpuks saadeti mind mööda salapärast treppi üles, kust pidin üles otsima kellegi Sveni. Põnev eks ole:) aga üles leidsin ja kurdsin oma muret kah. Tüüp võttis mu flöödi pihku ja siis nii muuseas, ühest nurgast teise liikudes, viskas pilli ühest käest teise(no selline liigutus, nagu viskaks pudeli ühest peost teise). Oi, ma ehmatasin...Igaljuhul võttis ta oma salapärased halogeen lambid välja, pistis need flöödi sisse ja siiiiiis selgus tõde:( halvasti katvaid patju oli rohkem kui 1. Ühesõnaga soovitas ta mul muidugi padjad ära vahetada, aga kuna mul oli kiire pilli kätte saamisega, siis tegi ta pisiremondi, 15 minutit ja valmis! Ja muidugi jäin ma tööga rahule, aga see läks maksma 250 eesti krooni!!! No ja ta päris igasuguseid küsimusi, et kust ma pärit ja mida õppin jne. Ja tundus vaimustatud olevat, et Eestist ja folk mussi ja puha. No ja jutu lõpuks ütles, et tegelikult võiksid endale ikka professionaali pilli muretseda küll! Juba teine, kes seda ütleb...

Homme kolib Eeva siia minu juurde, et saaksime muheda lõikuspeo nädalavahetuse maha pidada. Tegelikult mai teagi, mis me selle nädalavahetusega peale hakkame...aga küll midagi põnevat välja mõtlemee:D 

Ja Eestlase nautige oma pidu! Hinges olen teiega;)

Karge meretuulene Merike

Viieteistkümnes

Oi kuidas tormab! Nii sees kui väljas...

Neljateistkümnes

Mu esimene pussujussu päev. No tegelikult mitte täielikult, sest tuju oli mul hommikul hea ja tööd tegin ka palju, aga juhtus asju, mis tegid meele nukraks...MU IPOD! Mu pisike hall ipod! Lõbus leierkastike! Lõplikult kadunud...olin kindel, et panin ta reede hommikul oma kappi, aga täna tuulasin selle läbi ja seda ei olnud. Ilmselt unustasin ta mõnda klassi või vetsu ja ongi läinud. Püüan veel homme kõik kohad läbi käia ja panen äkki kuulutuse üles...ehk leidub ausaid inimesi. Kurat, see teeb mind ikka väga kurvaks, sest ilma ipodita suures linnas elada on võimatu. Üldse on võimatu!!!

Ja siis veel mu flööt! Tal kah iga aastane gripihooaeg käes ehk siis pean otsima pilliparandaja, kes mu mittekatvad klapid taas katvateks keerab. Ma ei taha mõeldagi, kui palju see siin maksab, aga midagi ei ole teha - flööt peab terveks saama. Homme üritan selle pillipoe üles leida. Oeh, tegemist kui palju...

Ja eriti kurjaks teevad mind need hiiglaslikud rongipileti hinnad!!! Mismoodi sa, Johanna, said 220seki eest Stockist siia? Ma ei leia kuskilt alla 430sekist piletit. Njah, peaks mõne targaga sealt oksjonilt proovima osta. Igaljuhul tahan ma väga Stockholmi külastada ja ilmselt teen seda ülejärgmine nädalavahetus:) Niiet Joh ja Sandra olge valmis! 

Pussujussu.

Kolmeteistkümnes

Elagu polska! Käisin eile kohalikus folkmusik kafeet-s, kus toimuvad tantsukad ja kontserdid. Täitsa muhe koht oli, selline hipikas. Meenutas natuke Tartu tantsuklubi...niiet soe tunne tuli sisse:) Kontsert oli muhe. Bänd oli endale nimeks pannud Sensitive Circus ja nad esitasid oma lugusid väga naljakalt ja kaasahaaravalt. Meenutasid mulle natuke Maa-Meelt. Laulja rääkis iga pala vahele mingi loo millele pillimehed sisse sõitsid. Väga põnev oli seda vaadata ja kuulata, kuigi ma ühestki sõnast aru ei saanud. Igaljuhul läksid mu mõtted rändama, et võib-olla peaks seda Maa-Meele  asja edasi ajama, aga ilmselt pisema koosseisuga....äge oleks. Nojah, Eevale ei meeldinud see kontsert, aga minu jaoks oli super asi just sellise õhtu jaoks nagu eile oli!!! JA peale kontserti tuli bänd uuesti lavale, et tantsulugusid mängida. Mõtlesin, et kas jään või  mitte....tantsida tahaks küll, aga kellega.....Otsustasin jääda ja järgi uurida, mis seal siis tavaliselt peale ametlikku osa toimuma hakkab. Ja nii kui bänd oli laval ja välja hõisanud, et esimesena tuleb esitlusele slengpolska, seisis mu ees kohalik Gustaf ja palus mind tantsule. No selline tavaline tüüp, kel kuldkett kaelas ja nii, aga ma ei kõhelnud hetkegi vaid kargasin püsti ja laususin:"Yes, but I am not Swedish!" (Igaks juhuks mõtlesin, et hoiatan oma partnerit, et ma ei ole väga palju neid tantse tantsinud). Selle peale lausus ta:"Thats OK! Just keep on walking and follow me!" Oh, jummel!!!! See tüüp oskas ju imehästi tantsida ja ega ma ise ka päris koba ei ole ju. Nii me siis vihtusime oma tund aega polskasid ja reinlendreid. Iga tantsuga tuli neid pöörlemisi ja tiirlemisi ikka juurde ja juurde ja variatsioonid läksid ikka keerulisemaks ja tihedamaks, aga JUMMMALA LAHE OLI:) Ja siis ma väsisin ära ja läksin koju...Kohe kindlasti olen järgmine nädal kohal!

Ja täna ootab mind ees imeliste šokolaadi küpsiste küpsetamine ja Villu sünnipäeva pidu. Niiet tuleb taas põnev päev. Ja ühe oma mitmetest mägedest vallutasin ka täna ära! Ilus vaade avanes ja kevadel tahan kindlasti sinna pinknikule minna. Seisin siis sääl ilma veere pääl ja mõtlesin, et olen nii õnnelik!!! Elu on ikka mõnuš:)

Ja üks uudis on mul veel...ma vist lähen Womexile vabatahtlikuks! Ehk siis suurimale maailmamuusika messile, kus esinevad tegijad folkbändid ja kus on kohal kõik "pärimusmuusika aidad" üle maailma:D paraku tuleb mul transport ja öömaja ise orgunnida.See toimub nimelt Kopenhagenis. Asi on veel lahtine, aga tahaks küll väga. Arutan täna seda teemat Nicolajga...

Kallistused.

Kaheteistkümnes=see õige

Palun mulle üks tablett intonatsiooni hälvete vastu...ja 60 000 eeku oleks kah hädasti tarvis. Mu tänane päev on olnud täpselt sama heitlik kui Göteborgi ilm - kord paistab päike, mille peale oma tagi luku ruttu lahti rebin ja siis ei tea kust tuleb selline tuul nagu meil kõige kõvemate tormide ajal. Ausalt ka, inimesed justkui tarduksid hetkeks...tegelikult nad lihtsalt ei suuda end sellest tuulest läbi pressida. No igaljuhul algas mu päev ilusasti. Kohe kui olin lõpetanud oma teekonna kooli(täna otsustasin pool teed jala tulla) sain millegi naljaka osaliseks :D Avasin oma kapi ukse, et riided sinna pista ja pill haarata ja äkitsi kostis sealt minu puust oranžika kapi ukse tagant õrna naise hääl: "Excuse me.." Ma mõtlesin, et see ei ole ju mina, keda ta kõnetab. Viskasin pilgu üle koridori ja kedagi teist ei olnud. Niisiis tõmbasin oma pea kapist välja ja vaatasin, kes seal piiskub, seal kapi ukse taga: "Yes?". Ja oligi ilus väikest kasvu tumedapäine neiu, kes muigas ja minuga vestlust alustas. Ta küsis midagi väga naljakat ja ma saan aru, miks ta muigas, mul tuli kah muie näole:) nimelt tahtis ta teada, mis parfüümi ma kasutan, kuna ma lõhnan alati nii hästi:) eks ma vastasin siis viisakalt jarääkisime veel, kui raske on ikka seda õiget leida...mille peale naerma puhkesime ja nägudeni jätsime. Et siis selline algus. Edasi pidin kiirustama, sest 2 minuti pärast algas mul eriala tund. Aga ma jõudsin! Seal sain tunda oma teist tormituult selles päevas. Mitte et tund oleks täileik õudus või läbikukkumine olnud, vaid mul hetkel jälle see intonatsiooni verk käsil. Jah, ma teen edusamme, aga Jonas andis mulle nõu, et ma ei tohiks liiga paaniliselt ka sellesse süveneda, sest muidu unustan muusika enda ja see oleks halb....väga halb. Tegime siis mõned tooniharjutused ja rääkisime erinavatest tehnilistest asjadest. Mul on nimelt meeletu pinge paremas käes, kuna pigistan kõvasti...võib-olla on see tingitud mu pilli halvast katmisest, võib-olla on see lihtsalt halb harjumus.....ja kohe tuleb kolmas ja peaaegu kõige tormilisem tuul. Ta küsis mult, et kui tähtsal kohal on minu jaoks flööt? Mõtlesin ja vastasin, et kohe kindlasti esimesel. Muidugi kohe flöödile järgneb torupill. Ja selle peale vastas Jonas, et oleks mõistlik kui endale uue flöödi ostaksin, sest see parandaks kohe kindlasti mu tooni kvaliteeti jne. Eeeeeem...ma olin natuke ehmunud, sest ma alles ostsin selle pilli ja olen temaga peaaegu semudeks saanud, nojah ta jonnib küll. Tegelikult ma mõistan teda väga hästi ja selleks ongi vähemalt 60 000 eeku tarvis, sest meistripillid on ikka sitaks kallid. Igaljuhul asun nüüd raha koguma:D Ja EMA/ISA ärge end nüüd lolliks ka muretsega, küll ma selle pilliga ka hakkama saan! Vestlesime pikalt pillidest ja sellest, kust oleks mõistlik osta ja et varsti on siin lähedal 1 flöödifestival, kuhu ma võiks minna, et ühe meistriga kohtuda ja tema pille proovida. Ilmselt lähengi! Pagan, pean taaskord tõdema, et selle õige leidmine on ikka nii kuradi raske!

Tegelikult olin tänane tund üks mõnusamaid, sest tundsin tõesti, et sain lõpuks ka õigete asjade eest kiita(siin hästi popp iga asja peale kiidusõnu jagada ja see meile eestlastele väga ei istu, sest tunneme sageli et ei ole seda väärt) ja analüüsisime väga sügavuti mu pillimängu - suurepärane tund!

Ja veel üks väga emotsionaalne asi. Tänane foorumi tund toimus Maailma kultuuride muuseumis, kus käisime Vodoo näitust vaatamas. Ja uskuge mind, vodoo ei ole ainult nõelu täis topitud nukud ja must maagia. See midagi nii võimast. See on usk, mida aastasadu on oma hingedes varjatud ja mille tagajärel see nii võimsaks on kasvanud. Nägime seal videosid Haiti pärismaalastest, nende altareid, saladusliku sisuga energia pudeleid, Päris koljudega inimese suuruseid nukke(ilmselt on neis rohkem inimest kui ainult kolju. Mõned neist on sadu aastaid vanad. Ehk siis rahvale teada tuntud zombid), nende pühasid hingi ehk paari nende jumalat(neid on meeletult palju, meeletult!). Väga liigutav ja natuke õudne näitus oli. Mulle pole kunagi inimeste koljud meeldinud ja seal oli neid palju...aga väga, väga huvitav oli.

Ja nüüd poodi, sest mu kodused toiduvarud on enam-vähem läbi ja ma pole nädalaega poes käinud:) Ning õhtul ootab mind minu teine rootsi keele tund!!! Esimene oli igav, sest teadsin vist kõike...

Poodi! Poodi läheb iga mees. Naistega, lastega, kõige tähtsam kõige ees....

Üheteistkümnes

Kuu aega...terve kuu...4 nädalat...alles:) Tänasega olen ma siin olnud juba tervelt 4 nädalat. Uskumatu! Mulle tundub, nagu oleks juba aasta...ilmselt sellepärast, et kogu aeg juhtub midagi põnevat ja ikka ja jälle tutvud uute inimestega. Ai, kui ÄGE! Nagu te aru saate, olen ma endiselt väga heas tujus ja üdini rahul oma olukorraga.

Üleeile sattusin ühte lauda lõunat sööma ühe mehega, keda ma pidasin õppejõuks. Hilisema vestluse käigus aga selgus, et ta on üliõpilane kompositsiooni osakonnas ja et kirjutab praegu ühte lugu kitarrile, föödile ja veel millelegi...? No ja mina rääkisin talle, et õpin Worldmusicu osakonnas flööti. Niisiis palus ta mu abi, et kui tal teos valmis, kas ma siis leiaksin aega, et flöödi partii ülevaadata ja nõu anda, mida me tegelikult teha saame ja nii edasi. Muidugi olin ma nõus 8) minu esimene kokkupuude eksperimentaalse ja tonaalse muusikaga!!!! Sellistel puhkudel jumaldan selle kooli suurust ja mitmekesisust!

Ja eile oli siin väga hall ilm. Nii kuradi raske oli hommikul üles ärgata, kuna toas oli pime nagu öösel ja vihma sadas terve päeva. Vihma vastu ei ole mul midagi, aga mulle ei meeldi see uimasus, mis säärase ilmaga kaasneb....vastik....olin nagu uimane kärbes. Aga õhtu saabudes tuju tõusis, sest meil oli traditsiooniline õhtusöök ja sel korral Siverti juures. Sõime rootsi toitu, sest tal puudusid norra toidu komponendid. Maitses hea ja see kook jäätisega oli suurepärane lõpp tänasele päevale:P minu teha on järgmine õhtu...paraku tõstis Sivert lati nii kõrgele, et pean vist kolmekäigulise tegema...

Ja täna sajab taas, aga õnneks on mul täna Kuban musik! Niisiis on, mille nimel ergas püsida 8)

P.S otsin endale Scholandersgatanile uut korterikaaslast!!! Alates jaanuarist! Sa ei tahaks akadeemilist võtta ja pooleks aastaks Rootsi kolida ning minuga koos elada???

Kümnes

AAAAAAAAAAAAAAAAAA!!!! AAAARRRRRIIIBAAAAAA!!! WIIIIIIIIIIIPPPPIIIIIIIIIIIIIII!!!

(Kujuta et mu kisendav hääl)

Just nii moodi kiljusime Villu ja Sivertiga Badleri peal. Ehk siis täna oli see päev, mil külastasime Liseberg-i lõbustusparki 8) ja Badler on üks hirmus asi...see on üks suurimaid puust raudteid maailmas! Ja selle teevad õudsaks tema 70-kraadised laskumised ja tõusud. Oh jummel, ma pole vist elu sees sellist adrekat kogenud. Pärast ronisin maha ja käed-jalad olid ikka nii süldid kui süldid...uhhh! Aga lähen kevadel kindlasti veel 8) ja teine koht, kuhu ka Eeva vedasime, oli õuduste hotell. See oli samuti omamoodi kogemus kuna seda tegid päris inimesed. Päris hirmus oli. Ma ei oskagi midagi eriti kriipit välja tuua. Ütleme nii, et kui ma oleks üksi pidanud seal ringi liikuma, siis oleksin raudselt kabuhirmus välja jooksnud. Ahjaa, kõige enam ehmusin selle peale, et ühest aknast pistis pea välja nunn ja püüdis mind haarat. Ta käsi oli 5cm kaugusel mu näost...Eeva kilus end pisarateni....ta oli meie grupi nõrgim lüli ja tegijad kasutasid seda ära...ta ehmus iga pisemagi asja peale. Üks käre asi temaga siiski juhtus. Nimelt jõudes "kööki" lahutati meid kahte gruppi ning kästi hästi tasa olla. Muidugi jäime me kõik vahtima ust, kuhu teine grupp kadus. Eriti jõllitas Eeva. Siis keerasin mina pea ära ja nägin, et üks kummituslik mees seisab Eevale väga lähedal, nii nagu põrnitseks ta põske väga lähedalt. Ja siis mõne sekundi pärast keeras Eeva pead ja nägi seda kummitusnägu, mis oli talle nii lähedal. Muidugi ta karjus nii kuis jaksas. Kahju hakkas temast. Ja samas Sivert naeris iga asja peale ja Villu, kes oli esimene, oli täiesti tuim ja tundis isegi natuke häbi, et mitte millegi peale ei kohkunud. Vot selline seiklus. Pärast ei suutnud ma kuidagi oma adrenaliinist lahti saada, aga leidsin siiski mooduse - harjutasin tund aega sekventse ja näpujooksu:)

Enne Lisebergi minekut oli mul väga tegus ja naljakas hommik. Meil oli pesu päev ehk õppisin, kuidas pesuruumis aega bookida ja massinaid kasutada. Ja siis asusime Nicolajga pesema. Oi kui palju nalja sai. Enamjaolt olid õhus sarkasm ja iroonia. Hea, sest paljud siin ei saa aru kui eestlased oma sarkastilisi nalju teevad...või tegelikult mõned ei saa.

Mul on homme esimene rootsi keele tund:)

Ma olen õnnelik! Olge teie ka!!

Pildid minu imelisest akulaadijast :)

Kaamera on mul halb, niiet tegelikult on seal lummavalt ilus. Peaksite seda ise kogema:)

...rahulik raba... 

...mõnus mäkketõus...

...pisike järv ehk suur tiik...

Üheksas

Olen nüüd indiast tagasi. Viimane päev oli tiba veider. Nimelt laulutunni lõpus olin nõus mõned CDid oma arvutisse kopima(kõlab veidralt eks, nagu oleks mind sunnitud...tegelikult ega ma väga vaimustatud sellest 4-ja tunnisest tanpura muusikast ei ole, aga samas üks plaat ja dvd olid väga isuäratavad) ning me jäime õpetajaga kahekesi klassi. Ja siis ta hakkas mulle igasugu hääd kraami pakkuma, kuna ta sõidab kohe koju ja ei viitsi neid tagasi vedada. Njah, enam jaolt oli see toit. Rõõmustasin väga, näljane tudeng nagu ma olen :) ja siis sain veel teada, et teine india õpetaja tuleb kuu aja pärast tagasi meid õpetama, aga siis juba improvisatsiooni. Tegelikult ongi ta jazzpianist. Tuleb kindlasti põnev aeg jälle...

Aga India muusika on tegelikult võluv, just see mõttemaailm, mida nad kasutavad. Ja kuidas nad endid läbi muusika väljendavad - imeline sümbioos rangete reeglite ja improvisatsiooni vahel. Niisiis sain kõvasti improviseerida nii häälel kui ka flöödil ja olen nüüd targem:)

Igaljuhul olid kõik pärast seda sisutihedat ja mediteerivat nädalat väga väsinud ning otsustati 1 kosutav maailmamuusikute pidu korraldada. See toimus koolis! Muhe õhtu oli. Esialgu täis jutuajamisi. Äge oli vaadata kuidas inimesed pidevalt kohti vahetasid ja uute inimestega suhtlema asusid. Ahjaa, kõik kes selle aasta nordtradi-Ruhit mäletavad, siis tervitan teid tema poolt. Ta jättis maailmamuusika osakonna pooleli ja õpib nüüd Malmös jazz-trompetit. Igaljuhul ei suutnud eestlased enam oma jämmihingesid tagasi hoida ja krahmasid pillid ning nii ta läks....varsti oli õige pidu täies hoos, kus pillid üürgasid üle maja. Eks see oli väike mäss harjutavate klassikute vastu, aga neile meeldis: keerutasid jalga ja kiljusid rõõmust:D Möllati kella 01.00ni ja siis koju ära, sest me olime ju ikkagi väga, väga väsinud....

Tegelikult on mul väike dilemma - kas osta endale ägedad ja eluaegsed ja veekindlad ja nööridega ja nahast saapad või MITTE? Ehk siis käisin täna poodides kondamas ja igatsen meeletult riideid, mis koju jätsin, arvates et neid ei kanna ma niikuinii....nad oleksid nii INnid 8)

Ja üks teine kummituslik asi on veel. Arvasin alguses, et see läheb mõne aja pärast üle, aga tundub, et see süveneb pisut. Nimelt näen ma siin eesti sõpru ehk paljud mu uued tuttavad sarnanevad mõneti viljandi sõpradega. Näiteks on meil siin oma Mari, Annika ja eelmine nädal kohtusin Tõnu teisikuga! Muidugi ei ole neil ühesugused näod. Nende sarnasus seisneb selles, et nad on enam-vähem ühte kasvu, nad käituvad(miimika, žestid, naljad) väga, väga sarnaselt oma Eesti- teisikutega ja Tõnu teisik mängib ka trumme:) mõnus müstika. Ohh, Viljandlased!

P.S ma vajan juuksurit! See oli nüüd selge vihje kellelegi 8)

Kaheksas

Ooooomm...ooommm...olen juba kolmandat päeva väga mediteerivas seisundis. Ehk siis esmaspäeval algas meie India muusika nädal. Saame igapäev 10-16 workshop-i, kus laulame tampura saatel ragasid ja sa-re erinevaid skaalasid, improviseerime lõputult kahe noodiga, plaksutame ning hõiskame tabla rütme ja treenime jalgu ning peput(istume terve selle aja rätsepistes 8). Väga põnev on. Sealne muusikakultuur ja õppimismeetodid on ikka väga teistmoodi kui siin või Eestis. Aga hommikul vara millessegi nii sügavamõttelisse keskenduda on raske...Õnneks õpetajad mõistavad meid ja on kannatlikud:)

Rohkem midagi väga põnevat juhtunud ei ole. Elu veereb vaikselt edasi: kooli, koju, kooli... vahepeal söön koolisööklas riisi...jalutan südaöösel mööda Wieselgrensgatanit(kuna bussi jälle ei tulnud)...pikutan päikese käes ning teen oma klassikutest sõpradega loomahääli, mille peale end rõõmupallideks naerame...avastan vastamata kõnesid kaua kadunud inimestelt Eestist, mille peale meenutan hea toiduga Eestit ja pugin Eeva, Villu ja Sivertiga kartuliputru ja kotlette...impordin raamatukogust CDide kaupa hääd muusikat oma Apple'sse...õpin trammipeatuses rootsi keelt...magan ja panen äratust edasi...õpin uusi lugusid ja näen õudusunenägusid, kui pilli harjutada ei jõua(seni on seda juhtunud vaid korra. Imestasin just üks päev, et kas tõesti läheb juba kolmas nädal ja ainult 1 täiesti pilli vaba päev:):)...ja nii edasi. Tegelikult on see kõik ju nii põnev!!!

Ahjaa, üks naljakas asi juhtus täna küll. Ma lahkusin kodust kell 8.00 ja hõikasin veel ukselt Nicolajle: "See you in India!" ja asusin siis oma igapäevasele ühistrantsportlustuurile. Nojah kõige pikem ootamine oli 7 mintsa. Jõudsin kenasti kooli, kell oli vist 8.40 ja keerasin muheledes oma harjutusklassi ukse lahti ja keda ma seal nägin? NICOLAJ!! Oi milline nägu mul pähe kargas...ta naeris kõht kõveras, mille peale ma veel rohkem :D pagana trammid ja bussid - ma tahan ratast!!!!! Ai, kui naljakas see oli:D:D

Olgem muhedad!

Seitsmes

Ja ei jõudnudki Lisebergi lõbustusparki. Ei teagi, kas olla nüüd õnnelik või kurb. Ilm keeras kuidagi jahedaks ja oleks päris karm sealt 70 kraadiselt kallakult 90-se tunnikiirusega alla kimada(ehk siis minu ja villu kinnisideeks on ära proovida see käre puust ameerika raudtee:) Ma arvan , et ma oleks olnud jääpurikas pärast seda...Hoolimata sellest, et me sinna ei jõudnud, oli eilne õhtu omamoodi vahva:D Saime oma esimesed telefoni numbrid ja otsustasime seda tähistada väikese õllega Stage Dooris. Vahva oli, taaskord rääkisime palju ja naersime(laupäeva õhtune traditsioon). Siis aga tuli me juurde Rikkard, kes kutsus meid enda juurde peole. "Muidugi tuleme!" lõpetasime siis õlled ja asusime seiklema, päris keeruline oli tee sinna. Rikkard elab seal rajoonis, kuhu minagi esialgu toa sain. Oi see on lähedal ja ilus on ja palju ägedaid inimesi elab seal...väike kahetsus tekkis hetkeks. Aga sitaks kallis ja nii väike tuba 8(

Pidu oli omamoodi:) selline muhe õlle rüüpamine ja muusika kuulamine. Igaljuhul leidsin sealt uusi tuttavaid ning mõnda varasemat õppisin rohkem tundma. Niisiis oli see omamoodi lõbustuspark. Tegi südame soojaks, sest meenutas natuke neid Tartu tänava pidusid, kuhu tuli kokku igasugust rahvast. Ai, aga pikk maa oli koju, sest mõned bussid nii hilja enam ei sõida ja siis tuli palju kõndida.

Kuues

Olen juba 2,5 nädalat kõige selle uue ja huvitava sees olnud! Tundub, et see ei vaibu veel nii pea, mis on muidugi SUPER. Aga siiski tabas mind eile esimene nukker hetk...nimelt oli eile reede õhtu ja mul oli kole igav...no tegelikult oleks võinud ju sellele Tšiili kontserdile minna, aga polnud tuju ja natuke nagu väsinud ka. Ma olen viimastel päevadel väga vara tõusnud, et harjutada(eile oli eriala tund ja kõik tuli ju ära õppida) ja hilja magama läinud, kuna olen koolis pikalt pilli mänginud. Jah, esialgu tundub, et olen mingiks nohikuks hakanud:) võib-olla pisut. Tegelikult nagu juba kunagi varem mainisin, on see ainuke võimalus vaba klassi leida. Ja miks ma ei lähe kohe magama kui koju jõuan? Sest mõnikord on vaja kella neljani hommikul põnevate inimestega põnevatel teemadel vestelda...ja lihtsalt ei suuda lõpetada. Ai, aga ma ei kahetse üldse!

Ja nüüd tagasi eilse õhtu juurde. Pärastlõunal käisime Eeva ja Villuga vanalinnas kondamas ja kaltsukaid ning tunnelkõrvarõngaid otsimas. Leidsimegi. Aga pärast olime sellised laibad, et ei viitsinud enam kontserdile minna. Läki hoopis Stage Doori õõõõõ-õlle-leee! Pagan, nagu alati kubises see inimestest. Ja siis me seisime seal Berzeliigatanil ja mõtlesime, miks meil sõpru ei ole. Oi kuidas me tundsime puudust sellest Viljandi semutsemisest...praegu on koolis just see aeg, et tunned juba oma osakonna inimesi nägupidi, ehk tead ka nime, aga telefoninumbreid veel ei ole. Niisiis ei saanud me ka kellelegi helistada, et küsida: "MIS TOIMUUUB?" Nagu ei viitsid väga rabeleda ka ja nii me koju endid vedasimegi. Kell oli alles 20.00!!! Pagan, see tegi meele veel kurvemaks...saate aru, mul oli nii igav, et ma hakkasin koristama. Siis pugisin mõned turgioad ja vaatasin ETV.EE-st eesti kultuurisaateid(nägin uued pärimusmuusikud kah ära:) ja tuttu! 

Täna hommikul tõusin suht vara ja tegin oma mõnusa kiirkõnni metsas samblalõhna sees. Aaah, seal on nii mõnus...ja nüüd olen taas koolis, et pilli mängida. Teen siin tutvust Iiri muusikaga:D et Andersiga jämmida. Anders on üks vahetusõpilane norrast, kes mängib VÄGA hästi tinavilesid, kuigi tegelikult õpib ta improvisatsiooniosakonnas harm..harmo...elektriklaverit? sellel on kaks rida klahve ja korpus on täis topitud juhtmeid, jazzikad teavad. Mul lihtsalt ei jää see nimi meelde. Igaljuhul pean end ju enne vormi viima:D

Millest veel? Aaaaaa, me lähme vist Eeva ja Villuga täna Liseberg-i ehk siis sinna kuulsasse lõbustusparki. Plaanis on ameerika mäed ära proovida ja õudustetuba ka. Aga eks näis kas see kõik saab üldse toimuma. Igaljuhul midagi lõbusat me peame täna tegema!!! Ahjaa, ja esmaspäevast alates hakkab mul projektinädal ehk saame nädala jagu India muusika workshoppe. Oi, kui käre see on 8) ma juba praegu kibelen, sest üks õpetajatest on flöödi mängija!

Ja ongi kõik! Kallistused siit poolt ekraani!

Viies=suurepärane!

Uhh! Hea, et ma hommikul kell 6.00 ei ärganud, vaid panin kohe kella 2 tundi edasi ja tõusin 8-st. Ma arvan, et tänu sellele mul nii mõnus päev tuligi:) Aga milles siis mõnu seisnes? Kohe peale voodist välja ukerdamist kakerdasin unisepeaga, aga siiski välgukiirusel(kuna Nicolajl olid vanemad külas ja ma ei tahtnud, et keegi mind näeks), vannituppa, et karastada end mõnusa duššiga. Ronisin siis vanni ja asusin vett nautima. Ja siis kuivatama, aga toho tilla rätikut ei olnud. Mitu korda vaatasin, aga ikka ei olnud...Ega ma karjuma kah ei hakanud, mõtlesin vaid, et ju siis oli tarvis. Krabasin siis ühe pisikese käteräti ja valmis ma olingi. Vannitoast väljudes tuli Nicolaj: "Eeeem...ma krabasin hommikul asju kokku, et neid pesta ja kogemata ka sinu rätiku. Ega sa ei pahanda?" Muidugi ei olnud ma pahane vaid õnnelik, sest see oligi tiba võidunud. Suurepärane!

Järgnevad suurepärasused on seotud kooliga. Täna oli jälle KUUBA muusika tund. Mulle meeldib see aine kohe väga! Arrrrriiba! Meil jäi kodus 1 lugu ära õppida. Kes teab Fernandot ja tema repsi, siis see "Ay mama, que paso" lugu. Ja tunnis seadsime selle siis enda bändile mõnusaks. MEil on bändis flööt, tenorsax, kontrabass, tsello, viiul, mandolin, tar, kitarr ja laul. Kurradi äge lugu tuli. Ja nii palju uut tarkust tuli ka. Igaljuhul sai minust nüüd Kuuba muusika vänn:) Ja taaskord tuli mul soolot mängida. Jummala cool! Ja teine koolis aset leidnud suurepärasus on samuti seotud tunniga. Nimelt oli mul täna esimene puhkpildurite ansambel. Ehk siis mina, Sivert ja Ida. Õpetaja muidugi ka. Väga põnev aine tõotab tulla. Õpetaja ise on klassik ja küsis meilt, midame tahaks teha. Vat sedasi pannakse siin koolis aine eesmärke paika. Tänases tunnis tegelesime peale eesmärkide seadmise ka esinemise ning teiste arvustamisega. Ai, nalja sai. Näiteks pidime Sivertiga Ida pillimängu järgi polskat tantsima, et tõestada õpetajale, et jalaga matsutamine annab hea tantsufeelingu ja mina pidin mängima ja labajalga tantsima, samaaegselt, et nad saaks aimu, kuidas see käib. Ei, ma arvan, et ma saan väga targaks:)

Ja siis tegin suurepärase päeva veel suurepärasemaks muutmiseks(kõlab nagu vale eesti keel) 4-tunnise pilliharjutamise. Mõnuuus..

P. S ja siit B.A-le üks special uudis: see linn ja kool kubiseb Danny Zuko-dest 8)8) ma arvan, et ainult sina mõistad, mida ma tunnen. Niiet TULE SIIA Pärmike!

Ja veel mõned pildid:

See on vaade harjutusklassist C510.

See on harjutusklass C515.

See on minu pillikapp(385).

See on minu kodutänav - Scholandersgatan.

See on minu koduõu. Seal metsas on suur mägi ja järv ja samblalõhn, mida käin nädalavahetustel nuusutamas:)

Tegin täna mõned pildid, et te näeksite, mida mina igapäev näen:)

See on minu koolimaja A-maja

See olen mina. Nii passin ma bussi igal hommikul.

See on minu bussipeatuse nimi.

Neljas

Tänane hommik tuli kuidagi raskelt. Panin 2 korda kella edasi ja mõlemal korral tunni jagu...veider, sest läksin juba enne kümmet magama. Niisiis ei saanud ma ka enne 10-t üles. Edasi juhtus veel 1 asi, mida olin enne vaid kaugelt näinud ja külma näoga pealt vaadanud...kui ma trammile tõttasin, siis otsustasin sel korral siseneda kõige tagumisest ja kõige kitsamast uksest ja siis SEE juhtuski - ma jäin trammi ukse vahele kinni. Täitsa lõpp kui palju jõudu on ühes trammi kõige kitsamas ukses!!! Ja mitte keegi ei aidanud, vähemalt 15 sekundit oli seal. Aga see oli ikka naljakas ka :D Pärast mugistasin tükk aega trammi tagapingil naerda. Aga edasi läks mõnusalt. Mul oli ansambli proov, kus tegime promopilte ja mõtlesime nime. Ja nimi tuli ikka ülimalt veider - Karjuvad Peolple! Siin on pilt meist(mina, Ida, Daniel, Ella ja Anna). Et siis, tulge meid novembris kuulama!!!

P.S Arvasin, et olen kärme ja saan jõuluks soodsad lennukipiletid. Tühjagi! Kui tahan 17. detsembril koju sõita pean välja käima 3108eeku. Homme ilmselt juba rohkem...eks näis mis saab :/

Kolmas

Noniih! Meeletu nädalavahetus saab kohe-kohe seljatatud. Te ei kujuta ette kui mõnus see kõik oli: need nimiesed, need sarkastilised ja ka natuke rõvedad naljad, need mõlemad pisut pikale veninud ööd, need naerukrambid, need kõlisevad klaasid, see imehea suitsuvorst...KÕIK!

Ja nüüd lähemalt...reedel saabusid Göteborgi 2 ägedat eestlast - Johanna ja Jalmar. Njah, Jalmar jõudis kõvasti varem kui Joh. Niisiis orgunnisime Nicolajga väikse õhtusöögi meie pool, mulle, talle, Jalmarile, Eevale ja Villule. Nii mõnušš oli! Edasi jooksime bussi peale, et Den Fule kontserdile jõuda. Oi, oi, oi, see asus "in the middle of no-where", päriselt ka. Klubis "Röda Sten", mis asus teises linna otsas, suure jõe kaldal ja põhimõtteliselt kiirteesilla all. Seal ta siis üksi seisis ja tuule käes vabises. Tuul oli räme kõva. Pressisime end läbi tuule, niiet küürud olid seljas. Päris kõhe oli selle silla alt läbi minna. Vaatasin üles ja mõtlesin: "Mõtle kui siit nüüd rekka alla kukuks...uuuuh!" Saal oli väike ja õlu kallis, aga bänd hea ja seltskond ka - 50% olid meie kooli õpilased. Pole ka ime, sest Jonas saatis kõigile päeval sõnumi, et me end ikka kohale veaks :D Ai, aga kontsert oli hia!!! Folk rokib, raisk! Vihtusime kõvasti polskat tantsida ja...siis koju ära. Naljatasime poole ööni Jalmari ja Johannaga. Ajab praegugi pisut muigama :D:D

Ja laupäev oli kõva tööpäev. Kõik harjutasid õhtani välja. Ja siis Eeva ja Villu juurde!!! Tõeline eestlaste pidu. Oeh, see oli kah hea. Kindlasti tuleb korrata! MIS teemad kõik läbi räägiti ja naerdi...Kahju, et meil kaamerat ei olnud:) igaljuhul kestis see oleng varahommikuni ja koju ma enne 11st ei jõudnud. 

SEE OLI SUUREPÄRANE! AITÄH Eeva, Villu, Johanna ja Jalmar:)

Ja täna siis selline puhke päev. Käisin küll koolis harjutamas, aga ega sest suurt miskit välja ei tulnud. JA nüüd on sõbrad jälle igaüks omas kodus...

Teine

Ja juba teine...tunnistan ausalt üles, et mul on interneti sõltuvus, aga see haigus on taandimas, kuna mul lihtsalt ei ole aega siin passida. Olen rahul! Aga miks teine sissekanne nii ruttu tuli? Põhjus on lihtne - mul oli vaja kellegi neutraalse peal oma pisikest viha välja elada...Nimelt on siin koolis kohutavalt nõme/jube/tüütu/vajalik/turvaline/naljakas turvasüsteem. Mu võtmekimpu lisandus 3 uut võtit(+2 kodu võtit)!!! Ja ikka ei ole võimalik igale poole pääseda. Ja lisaks võtmetele vajan ma ka magnetkaarti. Uba, miks ma selle ägeda turvasüsteemi peale üldse (natuke) vihastasin, seisneb selles, et mu uues koolis on NII PALJU uksi, mis tuleb kõik erineval viisil avada...oh oh oh aga ma harjun kiiresti. Ja koju jõudes möirgame Nicolajga selle võtme-jama peale ja ongi viha kadunud:D

On üks kõvasti hullem asi - selles hiigelsuures 4-osalises majas ei ole piisavalt ruume, et kõik saaksid harjutada. Terve maja lihtsalt kubiseb klassikutest, kes kütavad hommikust õhtuni. Ainukesed vabad ajad on kella 8-9ni ja 21-24ni. Aga ma tahan ka ju hommikul kaua magada ja õhtul hilja kodus teetassi taga mõnuleda...eks hakkan kah siis meeletu kiirusega klasse bookima.

Aga muidu läheb mul jummala hästi:D ja ma olen kõigega rahul!

P.S täna pidin mängima oma esimese kantrisoolo...käreee!! Ja homme tulevad Johanna ja Jalmar Göteburgi! Jessikas! Me lähme DEN FULE kontserdileee!!! 

Palun kirjutage ja joonistage mulle:):)

Esimene

Hej sõbrad ja vaenlased!

Teen kah siis proovi ja kirjutan mõnda aega blogi...eh juba mõtlen, et kas ikka peaks...igaljuhul saate siit lugeda natike mu elust ja olust Göteburgis. Olge paid ja andke siis tagasisidet kah. JA LÄKS!

Alustan minevikust. Nimelt algas mul eile kool, see tähendab Tõsine Töö sai eile alguse. Avaaktus oli juba esmaspäeval. Muhe. Niisiis oli mul eile esimene Rootsi muusika loeng ja ka ansambel. Mõlemat ainet annab Jonas Simonson(ehk siis üks suurepärane flöödi puhuja). Mõlemad tunnid olid omamoodi mõnusad...sai pilli piinata ja uusi teadmisi kah. Igaljuhul ansambli tunnid on ikka teistmoodi, kui Viljandis :) Ahjaa, meil on juba novembris esimene keika!!! Päris võimas eks?! Kõik worldmusic-u bändid esinevad kohalikul maailmamuusika festivalil. Võimendus, promo, flaierid ja puha :D muidugi olen ma põnevil!!! 

Ja esimene Tõsine Tööpäev lõppes pidensiga. Nimelt oli meil=vahetusõpilastel linnapea vastuvõtt. Kuradi äge üritus. Pea pidas 3 minutilise kõne ja ülejäänud 2 tundi kulutati söömisele ja veini joomisele. Juhhuuuu! Nalja sai palju. Ja edasi liikusime oma muusikaakadeemia gängiga(üritan meenutada nimesid: Jude, Pekka, Juho, Julia, Mari, Leonor, Anders ja ma) kohalikku puppi "Stage Door", kus meie kooli inimestele on õlu poole hinnaga 8) lahe pisike kohake. Naljatasime siis seal poole ööni ja siis väsisin mina ära ning asusin kodu poole teele. See tähandab siis seda, et tuleb oodata trammi umbes 15 minutit, kuna on öö, siis sõita sellega 20 minutit ja siis Hjalmar Brantingsgplatsenil uuesti oodata(kuna on öö), sel korral küll bussi. Õnneks sealt on vaid 10 minuti tee + veel natuke kõndimist kaskes ja vihmases öös. Lõpuks olin kodus. Kui ukse avasin hõikas Nicolaj valjult: "Hej! You are a nightingale!" Ta oli mulle saatnud just sõnumi, et kas tulen ikka ööseks koju või magan vihmas. Armas. Et siis, kes ei tea, Nicolaj on mu korterinaaber ja ühtlasi ka taanlasest vahetusõpilane, kes mängib kontrabassil viisi ;)

Vot selline päev.

Aga liigume edasi tänasesse. Mul oli täna esimene flööditund, Skandinaavia flöödikunni juures - Jonase!! Väga muhe tund oli. Õppisin 2 uut lugu ja kohe mauhti pidin mängima ka 2st häält ning saadet. Oi, käreee! Lobisesime ka pisut tehnikast ning pingetest ning rootsi keelest. Jummala lahe mees. Ja peale eriala oli mul ka Kuuba muusika tund. Vat see on lahe asi, see kuuba muusika. Õpetaja(kes teab siis ta nimi on Stefan Bergman ja ta on Den Fule bassimees) ise on väga suur fänn ja annab ainet edasi sellise õhinaga. Täna rääkis ta meile üldiselt selle maa muusikast, kultuurist ja rütmidest. Aga edaspidi peame kodus ära õppima mõned kuuba lood ja siis asume üheskoos neid mängima, ehk siis mul on oma Kuuba bänd kah :D njah ja rohkem tunde mul polnudki.

Ongi tänaseks kõik. Ehk kirjutan kunagi veel. Seniks Adjö ja kirjutage ja joonistage mulle ;)