Seitsmes

Ja ei jõudnudki Lisebergi lõbustusparki. Ei teagi, kas olla nüüd õnnelik või kurb. Ilm keeras kuidagi jahedaks ja oleks päris karm sealt 70 kraadiselt kallakult 90-se tunnikiirusega alla kimada(ehk siis minu ja villu kinnisideeks on ära proovida see käre puust ameerika raudtee:) Ma arvan , et ma oleks olnud jääpurikas pärast seda...Hoolimata sellest, et me sinna ei jõudnud, oli eilne õhtu omamoodi vahva:D Saime oma esimesed telefoni numbrid ja otsustasime seda tähistada väikese õllega Stage Dooris. Vahva oli, taaskord rääkisime palju ja naersime(laupäeva õhtune traditsioon). Siis aga tuli me juurde Rikkard, kes kutsus meid enda juurde peole. "Muidugi tuleme!" lõpetasime siis õlled ja asusime seiklema, päris keeruline oli tee sinna. Rikkard elab seal rajoonis, kuhu minagi esialgu toa sain. Oi see on lähedal ja ilus on ja palju ägedaid inimesi elab seal...väike kahetsus tekkis hetkeks. Aga sitaks kallis ja nii väike tuba 8(

Pidu oli omamoodi:) selline muhe õlle rüüpamine ja muusika kuulamine. Igaljuhul leidsin sealt uusi tuttavaid ning mõnda varasemat õppisin rohkem tundma. Niisiis oli see omamoodi lõbustuspark. Tegi südame soojaks, sest meenutas natuke neid Tartu tänava pidusid, kuhu tuli kokku igasugust rahvast. Ai, aga pikk maa oli koju, sest mõned bussid nii hilja enam ei sõida ja siis tuli palju kõndida.