Kahekümnes!

Tjeeeeena! 

Ooojaa, pärast Kopenhagenit on elu edasi elatud ja ei saa endiselt kurta. Mõned raskused on küll mu teele sattunud...tuleb võtta aega, et need rahulikult ületada. Tegelikult oli eelmine reede üks raskemaid(mõtlen raske nagu koorem või nii) päevi, mis siin Rootsis on ette tulnud. Nimelt oli 13 ja reede...muidugi ma ei usu sellesse ebaõnne. Mul ei ole kunagi sel päeval midagi hullu juhtunud. Sel korral oli teisiti. Reede varavarahommikul jõudis mulle kohale eelmise päev kurb uudis. Raske on sellistel hetkedel kodust kaugel olla. No muidu oli reede mul peaaegu vaba päev, ainult hommikul pidin end siiski kooli vedama, sest vaatasime ansambliga oma kontserdi videot ning andsime Jonasele tagasisidet tehtud töö eest. AGA enne kui ma kooli jõudsin, tuli mul end hingetuks joosta(ilmselt sealt ka see kähe hääl, mis mind hetkel vaevab). Nimelt kimasin trammis üle suure silla, mida ikka igapäev paar korda ületan ja siis jäime järsku seisma - sild oli üles tõstetud, et laev läbi mahuks. No ikka juhtub. Ja SIIS ei suutnud enam meie ees seisev buss end käivitada. Lihtsalt passis seal. Esialgu ei juhtunud midagi, kui bussijuht teate edastas. Kümne minuti möödudes, aga hakkasid trammist kostuma ohked, turtsatused ning rootsikeelsed vandumised. Inimesed avastasid, et nad vist jäävad tööle/kooli hiljaks. Kiikasin kah siis korra kella ja tohotilla!!! Oligi vaid 15 mintsa aega. Egas midagi tormasin kah oma miniseelikus trammi uksest välja ja otse auto teele. Kuhu nüüd?! Kippelt üle tee ja siis kuidagi üle selle piirde. Ega see nii lihtne ei olnudki, kui trammist vaadates tundus. Päris kõrge oli teine. Ronisin siis sinna piirde otsa ja otsustasin alla hüpata. Ütleme, et umbes meetri kõrgune piire. Mis see siis hüpata pole! Paraku UNUSTASIN aga lihtsa nõuande - kõverda põlved, kui maandud...nii ma siis prantsatasingi tikksirgete jalgadega vastu kivikõva asfalti. Aiiiiii! Päris kõvasti põrutasin oma hüppeliigesed ära:( ei olnd aega halada ruttu viies käik sisse ja kooli poole punuma. Jõudsin õigeks ajaks :D

Rohkem õudusi sel päeval ei juhtunudki.

Tegelikult tahtsin ma kirjutada sellest, et mul hakkas eelmine nädal üks uus ja huvitav tund - Movement Training. Ehk siis tund, kus tantsime, teeme jõudu ja võimleme ning improviseerime oma kehaga. See kõik peaks aitama meil tulevikus vabamalt laval olla ning esineda. Jummal äge tund. Täna hommikul oli jälle. Seal käivad ainult vahetusüliõpilased ja see muudab olukorra eriti põneks:) Oi, kuidas mulle see tund meeldib!!! Täna aelesime mööda põrandat, püüdes liigutada kõiki liigeseid mis meil on. Nagu uimased vedelvorstid olime seal põrandal laiali. Kokkupõrkeid oli palju. Ja siis harjutasime enesekindlat kõnnakut. Kujtatava publiku ees. Ei, mitte catwalki :D Lihtsalt mugav kõnnak. Küll paaris ja tugeva silmsidemega(need ilusad iirimaa silmad...raruiraraa...) kui ka üksi ja tühja pilguga. Nalja sai palju. Nii palju. 

Vot.