Viieteistkümnes

Oi kuidas tormab! Nii sees kui väljas...

Neljateistkümnes

Mu esimene pussujussu päev. No tegelikult mitte täielikult, sest tuju oli mul hommikul hea ja tööd tegin ka palju, aga juhtus asju, mis tegid meele nukraks...MU IPOD! Mu pisike hall ipod! Lõbus leierkastike! Lõplikult kadunud...olin kindel, et panin ta reede hommikul oma kappi, aga täna tuulasin selle läbi ja seda ei olnud. Ilmselt unustasin ta mõnda klassi või vetsu ja ongi läinud. Püüan veel homme kõik kohad läbi käia ja panen äkki kuulutuse üles...ehk leidub ausaid inimesi. Kurat, see teeb mind ikka väga kurvaks, sest ilma ipodita suures linnas elada on võimatu. Üldse on võimatu!!!

Ja siis veel mu flööt! Tal kah iga aastane gripihooaeg käes ehk siis pean otsima pilliparandaja, kes mu mittekatvad klapid taas katvateks keerab. Ma ei taha mõeldagi, kui palju see siin maksab, aga midagi ei ole teha - flööt peab terveks saama. Homme üritan selle pillipoe üles leida. Oeh, tegemist kui palju...

Ja eriti kurjaks teevad mind need hiiglaslikud rongipileti hinnad!!! Mismoodi sa, Johanna, said 220seki eest Stockist siia? Ma ei leia kuskilt alla 430sekist piletit. Njah, peaks mõne targaga sealt oksjonilt proovima osta. Igaljuhul tahan ma väga Stockholmi külastada ja ilmselt teen seda ülejärgmine nädalavahetus:) Niiet Joh ja Sandra olge valmis! 

Pussujussu.

Kolmeteistkümnes

Elagu polska! Käisin eile kohalikus folkmusik kafeet-s, kus toimuvad tantsukad ja kontserdid. Täitsa muhe koht oli, selline hipikas. Meenutas natuke Tartu tantsuklubi...niiet soe tunne tuli sisse:) Kontsert oli muhe. Bänd oli endale nimeks pannud Sensitive Circus ja nad esitasid oma lugusid väga naljakalt ja kaasahaaravalt. Meenutasid mulle natuke Maa-Meelt. Laulja rääkis iga pala vahele mingi loo millele pillimehed sisse sõitsid. Väga põnev oli seda vaadata ja kuulata, kuigi ma ühestki sõnast aru ei saanud. Igaljuhul läksid mu mõtted rändama, et võib-olla peaks seda Maa-Meele  asja edasi ajama, aga ilmselt pisema koosseisuga....äge oleks. Nojah, Eevale ei meeldinud see kontsert, aga minu jaoks oli super asi just sellise õhtu jaoks nagu eile oli!!! JA peale kontserti tuli bänd uuesti lavale, et tantsulugusid mängida. Mõtlesin, et kas jään või  mitte....tantsida tahaks küll, aga kellega.....Otsustasin jääda ja järgi uurida, mis seal siis tavaliselt peale ametlikku osa toimuma hakkab. Ja nii kui bänd oli laval ja välja hõisanud, et esimesena tuleb esitlusele slengpolska, seisis mu ees kohalik Gustaf ja palus mind tantsule. No selline tavaline tüüp, kel kuldkett kaelas ja nii, aga ma ei kõhelnud hetkegi vaid kargasin püsti ja laususin:"Yes, but I am not Swedish!" (Igaks juhuks mõtlesin, et hoiatan oma partnerit, et ma ei ole väga palju neid tantse tantsinud). Selle peale lausus ta:"Thats OK! Just keep on walking and follow me!" Oh, jummel!!!! See tüüp oskas ju imehästi tantsida ja ega ma ise ka päris koba ei ole ju. Nii me siis vihtusime oma tund aega polskasid ja reinlendreid. Iga tantsuga tuli neid pöörlemisi ja tiirlemisi ikka juurde ja juurde ja variatsioonid läksid ikka keerulisemaks ja tihedamaks, aga JUMMMALA LAHE OLI:) Ja siis ma väsisin ära ja läksin koju...Kohe kindlasti olen järgmine nädal kohal!

Ja täna ootab mind ees imeliste šokolaadi küpsiste küpsetamine ja Villu sünnipäeva pidu. Niiet tuleb taas põnev päev. Ja ühe oma mitmetest mägedest vallutasin ka täna ära! Ilus vaade avanes ja kevadel tahan kindlasti sinna pinknikule minna. Seisin siis sääl ilma veere pääl ja mõtlesin, et olen nii õnnelik!!! Elu on ikka mõnuš:)

Ja üks uudis on mul veel...ma vist lähen Womexile vabatahtlikuks! Ehk siis suurimale maailmamuusika messile, kus esinevad tegijad folkbändid ja kus on kohal kõik "pärimusmuusika aidad" üle maailma:D paraku tuleb mul transport ja öömaja ise orgunnida.See toimub nimelt Kopenhagenis. Asi on veel lahtine, aga tahaks küll väga. Arutan täna seda teemat Nicolajga...

Kallistused.

Kaheteistkümnes=see õige

Palun mulle üks tablett intonatsiooni hälvete vastu...ja 60 000 eeku oleks kah hädasti tarvis. Mu tänane päev on olnud täpselt sama heitlik kui Göteborgi ilm - kord paistab päike, mille peale oma tagi luku ruttu lahti rebin ja siis ei tea kust tuleb selline tuul nagu meil kõige kõvemate tormide ajal. Ausalt ka, inimesed justkui tarduksid hetkeks...tegelikult nad lihtsalt ei suuda end sellest tuulest läbi pressida. No igaljuhul algas mu päev ilusasti. Kohe kui olin lõpetanud oma teekonna kooli(täna otsustasin pool teed jala tulla) sain millegi naljaka osaliseks :D Avasin oma kapi ukse, et riided sinna pista ja pill haarata ja äkitsi kostis sealt minu puust oranžika kapi ukse tagant õrna naise hääl: "Excuse me.." Ma mõtlesin, et see ei ole ju mina, keda ta kõnetab. Viskasin pilgu üle koridori ja kedagi teist ei olnud. Niisiis tõmbasin oma pea kapist välja ja vaatasin, kes seal piiskub, seal kapi ukse taga: "Yes?". Ja oligi ilus väikest kasvu tumedapäine neiu, kes muigas ja minuga vestlust alustas. Ta küsis midagi väga naljakat ja ma saan aru, miks ta muigas, mul tuli kah muie näole:) nimelt tahtis ta teada, mis parfüümi ma kasutan, kuna ma lõhnan alati nii hästi:) eks ma vastasin siis viisakalt jarääkisime veel, kui raske on ikka seda õiget leida...mille peale naerma puhkesime ja nägudeni jätsime. Et siis selline algus. Edasi pidin kiirustama, sest 2 minuti pärast algas mul eriala tund. Aga ma jõudsin! Seal sain tunda oma teist tormituult selles päevas. Mitte et tund oleks täileik õudus või läbikukkumine olnud, vaid mul hetkel jälle see intonatsiooni verk käsil. Jah, ma teen edusamme, aga Jonas andis mulle nõu, et ma ei tohiks liiga paaniliselt ka sellesse süveneda, sest muidu unustan muusika enda ja see oleks halb....väga halb. Tegime siis mõned tooniharjutused ja rääkisime erinavatest tehnilistest asjadest. Mul on nimelt meeletu pinge paremas käes, kuna pigistan kõvasti...võib-olla on see tingitud mu pilli halvast katmisest, võib-olla on see lihtsalt halb harjumus.....ja kohe tuleb kolmas ja peaaegu kõige tormilisem tuul. Ta küsis mult, et kui tähtsal kohal on minu jaoks flööt? Mõtlesin ja vastasin, et kohe kindlasti esimesel. Muidugi kohe flöödile järgneb torupill. Ja selle peale vastas Jonas, et oleks mõistlik kui endale uue flöödi ostaksin, sest see parandaks kohe kindlasti mu tooni kvaliteeti jne. Eeeeeem...ma olin natuke ehmunud, sest ma alles ostsin selle pilli ja olen temaga peaaegu semudeks saanud, nojah ta jonnib küll. Tegelikult ma mõistan teda väga hästi ja selleks ongi vähemalt 60 000 eeku tarvis, sest meistripillid on ikka sitaks kallid. Igaljuhul asun nüüd raha koguma:D Ja EMA/ISA ärge end nüüd lolliks ka muretsega, küll ma selle pilliga ka hakkama saan! Vestlesime pikalt pillidest ja sellest, kust oleks mõistlik osta ja et varsti on siin lähedal 1 flöödifestival, kuhu ma võiks minna, et ühe meistriga kohtuda ja tema pille proovida. Ilmselt lähengi! Pagan, pean taaskord tõdema, et selle õige leidmine on ikka nii kuradi raske!

Tegelikult olin tänane tund üks mõnusamaid, sest tundsin tõesti, et sain lõpuks ka õigete asjade eest kiita(siin hästi popp iga asja peale kiidusõnu jagada ja see meile eestlastele väga ei istu, sest tunneme sageli et ei ole seda väärt) ja analüüsisime väga sügavuti mu pillimängu - suurepärane tund!

Ja veel üks väga emotsionaalne asi. Tänane foorumi tund toimus Maailma kultuuride muuseumis, kus käisime Vodoo näitust vaatamas. Ja uskuge mind, vodoo ei ole ainult nõelu täis topitud nukud ja must maagia. See midagi nii võimast. See on usk, mida aastasadu on oma hingedes varjatud ja mille tagajärel see nii võimsaks on kasvanud. Nägime seal videosid Haiti pärismaalastest, nende altareid, saladusliku sisuga energia pudeleid, Päris koljudega inimese suuruseid nukke(ilmselt on neis rohkem inimest kui ainult kolju. Mõned neist on sadu aastaid vanad. Ehk siis rahvale teada tuntud zombid), nende pühasid hingi ehk paari nende jumalat(neid on meeletult palju, meeletult!). Väga liigutav ja natuke õudne näitus oli. Mulle pole kunagi inimeste koljud meeldinud ja seal oli neid palju...aga väga, väga huvitav oli.

Ja nüüd poodi, sest mu kodused toiduvarud on enam-vähem läbi ja ma pole nädalaega poes käinud:) Ning õhtul ootab mind minu teine rootsi keele tund!!! Esimene oli igav, sest teadsin vist kõike...

Poodi! Poodi läheb iga mees. Naistega, lastega, kõige tähtsam kõige ees....

Üheteistkümnes

Kuu aega...terve kuu...4 nädalat...alles:) Tänasega olen ma siin olnud juba tervelt 4 nädalat. Uskumatu! Mulle tundub, nagu oleks juba aasta...ilmselt sellepärast, et kogu aeg juhtub midagi põnevat ja ikka ja jälle tutvud uute inimestega. Ai, kui ÄGE! Nagu te aru saate, olen ma endiselt väga heas tujus ja üdini rahul oma olukorraga.

Üleeile sattusin ühte lauda lõunat sööma ühe mehega, keda ma pidasin õppejõuks. Hilisema vestluse käigus aga selgus, et ta on üliõpilane kompositsiooni osakonnas ja et kirjutab praegu ühte lugu kitarrile, föödile ja veel millelegi...? No ja mina rääkisin talle, et õpin Worldmusicu osakonnas flööti. Niisiis palus ta mu abi, et kui tal teos valmis, kas ma siis leiaksin aega, et flöödi partii ülevaadata ja nõu anda, mida me tegelikult teha saame ja nii edasi. Muidugi olin ma nõus 8) minu esimene kokkupuude eksperimentaalse ja tonaalse muusikaga!!!! Sellistel puhkudel jumaldan selle kooli suurust ja mitmekesisust!

Ja eile oli siin väga hall ilm. Nii kuradi raske oli hommikul üles ärgata, kuna toas oli pime nagu öösel ja vihma sadas terve päeva. Vihma vastu ei ole mul midagi, aga mulle ei meeldi see uimasus, mis säärase ilmaga kaasneb....vastik....olin nagu uimane kärbes. Aga õhtu saabudes tuju tõusis, sest meil oli traditsiooniline õhtusöök ja sel korral Siverti juures. Sõime rootsi toitu, sest tal puudusid norra toidu komponendid. Maitses hea ja see kook jäätisega oli suurepärane lõpp tänasele päevale:P minu teha on järgmine õhtu...paraku tõstis Sivert lati nii kõrgele, et pean vist kolmekäigulise tegema...

Ja täna sajab taas, aga õnneks on mul täna Kuban musik! Niisiis on, mille nimel ergas püsida 8)

P.S otsin endale Scholandersgatanile uut korterikaaslast!!! Alates jaanuarist! Sa ei tahaks akadeemilist võtta ja pooleks aastaks Rootsi kolida ning minuga koos elada???

Kümnes

AAAAAAAAAAAAAAAAAA!!!! AAAARRRRRIIIBAAAAAA!!! WIIIIIIIIIIIPPPPIIIIIIIIIIIIIII!!!

(Kujuta et mu kisendav hääl)

Just nii moodi kiljusime Villu ja Sivertiga Badleri peal. Ehk siis täna oli see päev, mil külastasime Liseberg-i lõbustusparki 8) ja Badler on üks hirmus asi...see on üks suurimaid puust raudteid maailmas! Ja selle teevad õudsaks tema 70-kraadised laskumised ja tõusud. Oh jummel, ma pole vist elu sees sellist adrekat kogenud. Pärast ronisin maha ja käed-jalad olid ikka nii süldid kui süldid...uhhh! Aga lähen kevadel kindlasti veel 8) ja teine koht, kuhu ka Eeva vedasime, oli õuduste hotell. See oli samuti omamoodi kogemus kuna seda tegid päris inimesed. Päris hirmus oli. Ma ei oskagi midagi eriti kriipit välja tuua. Ütleme nii, et kui ma oleks üksi pidanud seal ringi liikuma, siis oleksin raudselt kabuhirmus välja jooksnud. Ahjaa, kõige enam ehmusin selle peale, et ühest aknast pistis pea välja nunn ja püüdis mind haarat. Ta käsi oli 5cm kaugusel mu näost...Eeva kilus end pisarateni....ta oli meie grupi nõrgim lüli ja tegijad kasutasid seda ära...ta ehmus iga pisemagi asja peale. Üks käre asi temaga siiski juhtus. Nimelt jõudes "kööki" lahutati meid kahte gruppi ning kästi hästi tasa olla. Muidugi jäime me kõik vahtima ust, kuhu teine grupp kadus. Eriti jõllitas Eeva. Siis keerasin mina pea ära ja nägin, et üks kummituslik mees seisab Eevale väga lähedal, nii nagu põrnitseks ta põske väga lähedalt. Ja siis mõne sekundi pärast keeras Eeva pead ja nägi seda kummitusnägu, mis oli talle nii lähedal. Muidugi ta karjus nii kuis jaksas. Kahju hakkas temast. Ja samas Sivert naeris iga asja peale ja Villu, kes oli esimene, oli täiesti tuim ja tundis isegi natuke häbi, et mitte millegi peale ei kohkunud. Vot selline seiklus. Pärast ei suutnud ma kuidagi oma adrenaliinist lahti saada, aga leidsin siiski mooduse - harjutasin tund aega sekventse ja näpujooksu:)

Enne Lisebergi minekut oli mul väga tegus ja naljakas hommik. Meil oli pesu päev ehk õppisin, kuidas pesuruumis aega bookida ja massinaid kasutada. Ja siis asusime Nicolajga pesema. Oi kui palju nalja sai. Enamjaolt olid õhus sarkasm ja iroonia. Hea, sest paljud siin ei saa aru kui eestlased oma sarkastilisi nalju teevad...või tegelikult mõned ei saa.

Mul on homme esimene rootsi keele tund:)

Ma olen õnnelik! Olge teie ka!!

Pildid minu imelisest akulaadijast :)

Kaamera on mul halb, niiet tegelikult on seal lummavalt ilus. Peaksite seda ise kogema:)

...rahulik raba... 

...mõnus mäkketõus...

...pisike järv ehk suur tiik...

Üheksas

Olen nüüd indiast tagasi. Viimane päev oli tiba veider. Nimelt laulutunni lõpus olin nõus mõned CDid oma arvutisse kopima(kõlab veidralt eks, nagu oleks mind sunnitud...tegelikult ega ma väga vaimustatud sellest 4-ja tunnisest tanpura muusikast ei ole, aga samas üks plaat ja dvd olid väga isuäratavad) ning me jäime õpetajaga kahekesi klassi. Ja siis ta hakkas mulle igasugu hääd kraami pakkuma, kuna ta sõidab kohe koju ja ei viitsi neid tagasi vedada. Njah, enam jaolt oli see toit. Rõõmustasin väga, näljane tudeng nagu ma olen :) ja siis sain veel teada, et teine india õpetaja tuleb kuu aja pärast tagasi meid õpetama, aga siis juba improvisatsiooni. Tegelikult ongi ta jazzpianist. Tuleb kindlasti põnev aeg jälle...

Aga India muusika on tegelikult võluv, just see mõttemaailm, mida nad kasutavad. Ja kuidas nad endid läbi muusika väljendavad - imeline sümbioos rangete reeglite ja improvisatsiooni vahel. Niisiis sain kõvasti improviseerida nii häälel kui ka flöödil ja olen nüüd targem:)

Igaljuhul olid kõik pärast seda sisutihedat ja mediteerivat nädalat väga väsinud ning otsustati 1 kosutav maailmamuusikute pidu korraldada. See toimus koolis! Muhe õhtu oli. Esialgu täis jutuajamisi. Äge oli vaadata kuidas inimesed pidevalt kohti vahetasid ja uute inimestega suhtlema asusid. Ahjaa, kõik kes selle aasta nordtradi-Ruhit mäletavad, siis tervitan teid tema poolt. Ta jättis maailmamuusika osakonna pooleli ja õpib nüüd Malmös jazz-trompetit. Igaljuhul ei suutnud eestlased enam oma jämmihingesid tagasi hoida ja krahmasid pillid ning nii ta läks....varsti oli õige pidu täies hoos, kus pillid üürgasid üle maja. Eks see oli väike mäss harjutavate klassikute vastu, aga neile meeldis: keerutasid jalga ja kiljusid rõõmust:D Möllati kella 01.00ni ja siis koju ära, sest me olime ju ikkagi väga, väga väsinud....

Tegelikult on mul väike dilemma - kas osta endale ägedad ja eluaegsed ja veekindlad ja nööridega ja nahast saapad või MITTE? Ehk siis käisin täna poodides kondamas ja igatsen meeletult riideid, mis koju jätsin, arvates et neid ei kanna ma niikuinii....nad oleksid nii INnid 8)

Ja üks teine kummituslik asi on veel. Arvasin alguses, et see läheb mõne aja pärast üle, aga tundub, et see süveneb pisut. Nimelt näen ma siin eesti sõpru ehk paljud mu uued tuttavad sarnanevad mõneti viljandi sõpradega. Näiteks on meil siin oma Mari, Annika ja eelmine nädal kohtusin Tõnu teisikuga! Muidugi ei ole neil ühesugused näod. Nende sarnasus seisneb selles, et nad on enam-vähem ühte kasvu, nad käituvad(miimika, žestid, naljad) väga, väga sarnaselt oma Eesti- teisikutega ja Tõnu teisik mängib ka trumme:) mõnus müstika. Ohh, Viljandlased!

P.S ma vajan juuksurit! See oli nüüd selge vihje kellelegi 8)

Kaheksas

Ooooomm...ooommm...olen juba kolmandat päeva väga mediteerivas seisundis. Ehk siis esmaspäeval algas meie India muusika nädal. Saame igapäev 10-16 workshop-i, kus laulame tampura saatel ragasid ja sa-re erinevaid skaalasid, improviseerime lõputult kahe noodiga, plaksutame ning hõiskame tabla rütme ja treenime jalgu ning peput(istume terve selle aja rätsepistes 8). Väga põnev on. Sealne muusikakultuur ja õppimismeetodid on ikka väga teistmoodi kui siin või Eestis. Aga hommikul vara millessegi nii sügavamõttelisse keskenduda on raske...Õnneks õpetajad mõistavad meid ja on kannatlikud:)

Rohkem midagi väga põnevat juhtunud ei ole. Elu veereb vaikselt edasi: kooli, koju, kooli... vahepeal söön koolisööklas riisi...jalutan südaöösel mööda Wieselgrensgatanit(kuna bussi jälle ei tulnud)...pikutan päikese käes ning teen oma klassikutest sõpradega loomahääli, mille peale end rõõmupallideks naerame...avastan vastamata kõnesid kaua kadunud inimestelt Eestist, mille peale meenutan hea toiduga Eestit ja pugin Eeva, Villu ja Sivertiga kartuliputru ja kotlette...impordin raamatukogust CDide kaupa hääd muusikat oma Apple'sse...õpin trammipeatuses rootsi keelt...magan ja panen äratust edasi...õpin uusi lugusid ja näen õudusunenägusid, kui pilli harjutada ei jõua(seni on seda juhtunud vaid korra. Imestasin just üks päev, et kas tõesti läheb juba kolmas nädal ja ainult 1 täiesti pilli vaba päev:):)...ja nii edasi. Tegelikult on see kõik ju nii põnev!!!

Ahjaa, üks naljakas asi juhtus täna küll. Ma lahkusin kodust kell 8.00 ja hõikasin veel ukselt Nicolajle: "See you in India!" ja asusin siis oma igapäevasele ühistrantsportlustuurile. Nojah kõige pikem ootamine oli 7 mintsa. Jõudsin kenasti kooli, kell oli vist 8.40 ja keerasin muheledes oma harjutusklassi ukse lahti ja keda ma seal nägin? NICOLAJ!! Oi milline nägu mul pähe kargas...ta naeris kõht kõveras, mille peale ma veel rohkem :D pagana trammid ja bussid - ma tahan ratast!!!!! Ai, kui naljakas see oli:D:D

Olgem muhedad!

Seitsmes

Ja ei jõudnudki Lisebergi lõbustusparki. Ei teagi, kas olla nüüd õnnelik või kurb. Ilm keeras kuidagi jahedaks ja oleks päris karm sealt 70 kraadiselt kallakult 90-se tunnikiirusega alla kimada(ehk siis minu ja villu kinnisideeks on ära proovida see käre puust ameerika raudtee:) Ma arvan , et ma oleks olnud jääpurikas pärast seda...Hoolimata sellest, et me sinna ei jõudnud, oli eilne õhtu omamoodi vahva:D Saime oma esimesed telefoni numbrid ja otsustasime seda tähistada väikese õllega Stage Dooris. Vahva oli, taaskord rääkisime palju ja naersime(laupäeva õhtune traditsioon). Siis aga tuli me juurde Rikkard, kes kutsus meid enda juurde peole. "Muidugi tuleme!" lõpetasime siis õlled ja asusime seiklema, päris keeruline oli tee sinna. Rikkard elab seal rajoonis, kuhu minagi esialgu toa sain. Oi see on lähedal ja ilus on ja palju ägedaid inimesi elab seal...väike kahetsus tekkis hetkeks. Aga sitaks kallis ja nii väike tuba 8(

Pidu oli omamoodi:) selline muhe õlle rüüpamine ja muusika kuulamine. Igaljuhul leidsin sealt uusi tuttavaid ning mõnda varasemat õppisin rohkem tundma. Niisiis oli see omamoodi lõbustuspark. Tegi südame soojaks, sest meenutas natuke neid Tartu tänava pidusid, kuhu tuli kokku igasugust rahvast. Ai, aga pikk maa oli koju, sest mõned bussid nii hilja enam ei sõida ja siis tuli palju kõndida.

Kuues

Olen juba 2,5 nädalat kõige selle uue ja huvitava sees olnud! Tundub, et see ei vaibu veel nii pea, mis on muidugi SUPER. Aga siiski tabas mind eile esimene nukker hetk...nimelt oli eile reede õhtu ja mul oli kole igav...no tegelikult oleks võinud ju sellele Tšiili kontserdile minna, aga polnud tuju ja natuke nagu väsinud ka. Ma olen viimastel päevadel väga vara tõusnud, et harjutada(eile oli eriala tund ja kõik tuli ju ära õppida) ja hilja magama läinud, kuna olen koolis pikalt pilli mänginud. Jah, esialgu tundub, et olen mingiks nohikuks hakanud:) võib-olla pisut. Tegelikult nagu juba kunagi varem mainisin, on see ainuke võimalus vaba klassi leida. Ja miks ma ei lähe kohe magama kui koju jõuan? Sest mõnikord on vaja kella neljani hommikul põnevate inimestega põnevatel teemadel vestelda...ja lihtsalt ei suuda lõpetada. Ai, aga ma ei kahetse üldse!

Ja nüüd tagasi eilse õhtu juurde. Pärastlõunal käisime Eeva ja Villuga vanalinnas kondamas ja kaltsukaid ning tunnelkõrvarõngaid otsimas. Leidsimegi. Aga pärast olime sellised laibad, et ei viitsinud enam kontserdile minna. Läki hoopis Stage Doori õõõõõ-õlle-leee! Pagan, nagu alati kubises see inimestest. Ja siis me seisime seal Berzeliigatanil ja mõtlesime, miks meil sõpru ei ole. Oi kuidas me tundsime puudust sellest Viljandi semutsemisest...praegu on koolis just see aeg, et tunned juba oma osakonna inimesi nägupidi, ehk tead ka nime, aga telefoninumbreid veel ei ole. Niisiis ei saanud me ka kellelegi helistada, et küsida: "MIS TOIMUUUB?" Nagu ei viitsid väga rabeleda ka ja nii me koju endid vedasimegi. Kell oli alles 20.00!!! Pagan, see tegi meele veel kurvemaks...saate aru, mul oli nii igav, et ma hakkasin koristama. Siis pugisin mõned turgioad ja vaatasin ETV.EE-st eesti kultuurisaateid(nägin uued pärimusmuusikud kah ära:) ja tuttu! 

Täna hommikul tõusin suht vara ja tegin oma mõnusa kiirkõnni metsas samblalõhna sees. Aaah, seal on nii mõnus...ja nüüd olen taas koolis, et pilli mängida. Teen siin tutvust Iiri muusikaga:D et Andersiga jämmida. Anders on üks vahetusõpilane norrast, kes mängib VÄGA hästi tinavilesid, kuigi tegelikult õpib ta improvisatsiooniosakonnas harm..harmo...elektriklaverit? sellel on kaks rida klahve ja korpus on täis topitud juhtmeid, jazzikad teavad. Mul lihtsalt ei jää see nimi meelde. Igaljuhul pean end ju enne vormi viima:D

Millest veel? Aaaaaa, me lähme vist Eeva ja Villuga täna Liseberg-i ehk siis sinna kuulsasse lõbustusparki. Plaanis on ameerika mäed ära proovida ja õudustetuba ka. Aga eks näis kas see kõik saab üldse toimuma. Igaljuhul midagi lõbusat me peame täna tegema!!! Ahjaa, ja esmaspäevast alates hakkab mul projektinädal ehk saame nädala jagu India muusika workshoppe. Oi, kui käre see on 8) ma juba praegu kibelen, sest üks õpetajatest on flöödi mängija!

Ja ongi kõik! Kallistused siit poolt ekraani!

Viies=suurepärane!

Uhh! Hea, et ma hommikul kell 6.00 ei ärganud, vaid panin kohe kella 2 tundi edasi ja tõusin 8-st. Ma arvan, et tänu sellele mul nii mõnus päev tuligi:) Aga milles siis mõnu seisnes? Kohe peale voodist välja ukerdamist kakerdasin unisepeaga, aga siiski välgukiirusel(kuna Nicolajl olid vanemad külas ja ma ei tahtnud, et keegi mind näeks), vannituppa, et karastada end mõnusa duššiga. Ronisin siis vanni ja asusin vett nautima. Ja siis kuivatama, aga toho tilla rätikut ei olnud. Mitu korda vaatasin, aga ikka ei olnud...Ega ma karjuma kah ei hakanud, mõtlesin vaid, et ju siis oli tarvis. Krabasin siis ühe pisikese käteräti ja valmis ma olingi. Vannitoast väljudes tuli Nicolaj: "Eeeem...ma krabasin hommikul asju kokku, et neid pesta ja kogemata ka sinu rätiku. Ega sa ei pahanda?" Muidugi ei olnud ma pahane vaid õnnelik, sest see oligi tiba võidunud. Suurepärane!

Järgnevad suurepärasused on seotud kooliga. Täna oli jälle KUUBA muusika tund. Mulle meeldib see aine kohe väga! Arrrrriiba! Meil jäi kodus 1 lugu ära õppida. Kes teab Fernandot ja tema repsi, siis see "Ay mama, que paso" lugu. Ja tunnis seadsime selle siis enda bändile mõnusaks. MEil on bändis flööt, tenorsax, kontrabass, tsello, viiul, mandolin, tar, kitarr ja laul. Kurradi äge lugu tuli. Ja nii palju uut tarkust tuli ka. Igaljuhul sai minust nüüd Kuuba muusika vänn:) Ja taaskord tuli mul soolot mängida. Jummala cool! Ja teine koolis aset leidnud suurepärasus on samuti seotud tunniga. Nimelt oli mul täna esimene puhkpildurite ansambel. Ehk siis mina, Sivert ja Ida. Õpetaja muidugi ka. Väga põnev aine tõotab tulla. Õpetaja ise on klassik ja küsis meilt, midame tahaks teha. Vat sedasi pannakse siin koolis aine eesmärke paika. Tänases tunnis tegelesime peale eesmärkide seadmise ka esinemise ning teiste arvustamisega. Ai, nalja sai. Näiteks pidime Sivertiga Ida pillimängu järgi polskat tantsima, et tõestada õpetajale, et jalaga matsutamine annab hea tantsufeelingu ja mina pidin mängima ja labajalga tantsima, samaaegselt, et nad saaks aimu, kuidas see käib. Ei, ma arvan, et ma saan väga targaks:)

Ja siis tegin suurepärase päeva veel suurepärasemaks muutmiseks(kõlab nagu vale eesti keel) 4-tunnise pilliharjutamise. Mõnuuus..

P. S ja siit B.A-le üks special uudis: see linn ja kool kubiseb Danny Zuko-dest 8)8) ma arvan, et ainult sina mõistad, mida ma tunnen. Niiet TULE SIIA Pärmike!

Ja veel mõned pildid:

See on vaade harjutusklassist C510.

See on harjutusklass C515.

See on minu pillikapp(385).

See on minu kodutänav - Scholandersgatan.

See on minu koduõu. Seal metsas on suur mägi ja järv ja samblalõhn, mida käin nädalavahetustel nuusutamas:)

Tegin täna mõned pildid, et te näeksite, mida mina igapäev näen:)

See on minu koolimaja A-maja

See olen mina. Nii passin ma bussi igal hommikul.

See on minu bussipeatuse nimi.

Neljas

Tänane hommik tuli kuidagi raskelt. Panin 2 korda kella edasi ja mõlemal korral tunni jagu...veider, sest läksin juba enne kümmet magama. Niisiis ei saanud ma ka enne 10-t üles. Edasi juhtus veel 1 asi, mida olin enne vaid kaugelt näinud ja külma näoga pealt vaadanud...kui ma trammile tõttasin, siis otsustasin sel korral siseneda kõige tagumisest ja kõige kitsamast uksest ja siis SEE juhtuski - ma jäin trammi ukse vahele kinni. Täitsa lõpp kui palju jõudu on ühes trammi kõige kitsamas ukses!!! Ja mitte keegi ei aidanud, vähemalt 15 sekundit oli seal. Aga see oli ikka naljakas ka :D Pärast mugistasin tükk aega trammi tagapingil naerda. Aga edasi läks mõnusalt. Mul oli ansambli proov, kus tegime promopilte ja mõtlesime nime. Ja nimi tuli ikka ülimalt veider - Karjuvad Peolple! Siin on pilt meist(mina, Ida, Daniel, Ella ja Anna). Et siis, tulge meid novembris kuulama!!!

P.S Arvasin, et olen kärme ja saan jõuluks soodsad lennukipiletid. Tühjagi! Kui tahan 17. detsembril koju sõita pean välja käima 3108eeku. Homme ilmselt juba rohkem...eks näis mis saab :/

Kolmas

Noniih! Meeletu nädalavahetus saab kohe-kohe seljatatud. Te ei kujuta ette kui mõnus see kõik oli: need nimiesed, need sarkastilised ja ka natuke rõvedad naljad, need mõlemad pisut pikale veninud ööd, need naerukrambid, need kõlisevad klaasid, see imehea suitsuvorst...KÕIK!

Ja nüüd lähemalt...reedel saabusid Göteborgi 2 ägedat eestlast - Johanna ja Jalmar. Njah, Jalmar jõudis kõvasti varem kui Joh. Niisiis orgunnisime Nicolajga väikse õhtusöögi meie pool, mulle, talle, Jalmarile, Eevale ja Villule. Nii mõnušš oli! Edasi jooksime bussi peale, et Den Fule kontserdile jõuda. Oi, oi, oi, see asus "in the middle of no-where", päriselt ka. Klubis "Röda Sten", mis asus teises linna otsas, suure jõe kaldal ja põhimõtteliselt kiirteesilla all. Seal ta siis üksi seisis ja tuule käes vabises. Tuul oli räme kõva. Pressisime end läbi tuule, niiet küürud olid seljas. Päris kõhe oli selle silla alt läbi minna. Vaatasin üles ja mõtlesin: "Mõtle kui siit nüüd rekka alla kukuks...uuuuh!" Saal oli väike ja õlu kallis, aga bänd hea ja seltskond ka - 50% olid meie kooli õpilased. Pole ka ime, sest Jonas saatis kõigile päeval sõnumi, et me end ikka kohale veaks :D Ai, aga kontsert oli hia!!! Folk rokib, raisk! Vihtusime kõvasti polskat tantsida ja...siis koju ära. Naljatasime poole ööni Jalmari ja Johannaga. Ajab praegugi pisut muigama :D:D

Ja laupäev oli kõva tööpäev. Kõik harjutasid õhtani välja. Ja siis Eeva ja Villu juurde!!! Tõeline eestlaste pidu. Oeh, see oli kah hea. Kindlasti tuleb korrata! MIS teemad kõik läbi räägiti ja naerdi...Kahju, et meil kaamerat ei olnud:) igaljuhul kestis see oleng varahommikuni ja koju ma enne 11st ei jõudnud. 

SEE OLI SUUREPÄRANE! AITÄH Eeva, Villu, Johanna ja Jalmar:)

Ja täna siis selline puhke päev. Käisin küll koolis harjutamas, aga ega sest suurt miskit välja ei tulnud. JA nüüd on sõbrad jälle igaüks omas kodus...

Teine

Ja juba teine...tunnistan ausalt üles, et mul on interneti sõltuvus, aga see haigus on taandimas, kuna mul lihtsalt ei ole aega siin passida. Olen rahul! Aga miks teine sissekanne nii ruttu tuli? Põhjus on lihtne - mul oli vaja kellegi neutraalse peal oma pisikest viha välja elada...Nimelt on siin koolis kohutavalt nõme/jube/tüütu/vajalik/turvaline/naljakas turvasüsteem. Mu võtmekimpu lisandus 3 uut võtit(+2 kodu võtit)!!! Ja ikka ei ole võimalik igale poole pääseda. Ja lisaks võtmetele vajan ma ka magnetkaarti. Uba, miks ma selle ägeda turvasüsteemi peale üldse (natuke) vihastasin, seisneb selles, et mu uues koolis on NII PALJU uksi, mis tuleb kõik erineval viisil avada...oh oh oh aga ma harjun kiiresti. Ja koju jõudes möirgame Nicolajga selle võtme-jama peale ja ongi viha kadunud:D

On üks kõvasti hullem asi - selles hiigelsuures 4-osalises majas ei ole piisavalt ruume, et kõik saaksid harjutada. Terve maja lihtsalt kubiseb klassikutest, kes kütavad hommikust õhtuni. Ainukesed vabad ajad on kella 8-9ni ja 21-24ni. Aga ma tahan ka ju hommikul kaua magada ja õhtul hilja kodus teetassi taga mõnuleda...eks hakkan kah siis meeletu kiirusega klasse bookima.

Aga muidu läheb mul jummala hästi:D ja ma olen kõigega rahul!

P.S täna pidin mängima oma esimese kantrisoolo...käreee!! Ja homme tulevad Johanna ja Jalmar Göteburgi! Jessikas! Me lähme DEN FULE kontserdileee!!! 

Palun kirjutage ja joonistage mulle:):)

Esimene

Hej sõbrad ja vaenlased!

Teen kah siis proovi ja kirjutan mõnda aega blogi...eh juba mõtlen, et kas ikka peaks...igaljuhul saate siit lugeda natike mu elust ja olust Göteburgis. Olge paid ja andke siis tagasisidet kah. JA LÄKS!

Alustan minevikust. Nimelt algas mul eile kool, see tähendab Tõsine Töö sai eile alguse. Avaaktus oli juba esmaspäeval. Muhe. Niisiis oli mul eile esimene Rootsi muusika loeng ja ka ansambel. Mõlemat ainet annab Jonas Simonson(ehk siis üks suurepärane flöödi puhuja). Mõlemad tunnid olid omamoodi mõnusad...sai pilli piinata ja uusi teadmisi kah. Igaljuhul ansambli tunnid on ikka teistmoodi, kui Viljandis :) Ahjaa, meil on juba novembris esimene keika!!! Päris võimas eks?! Kõik worldmusic-u bändid esinevad kohalikul maailmamuusika festivalil. Võimendus, promo, flaierid ja puha :D muidugi olen ma põnevil!!! 

Ja esimene Tõsine Tööpäev lõppes pidensiga. Nimelt oli meil=vahetusõpilastel linnapea vastuvõtt. Kuradi äge üritus. Pea pidas 3 minutilise kõne ja ülejäänud 2 tundi kulutati söömisele ja veini joomisele. Juhhuuuu! Nalja sai palju. Ja edasi liikusime oma muusikaakadeemia gängiga(üritan meenutada nimesid: Jude, Pekka, Juho, Julia, Mari, Leonor, Anders ja ma) kohalikku puppi "Stage Door", kus meie kooli inimestele on õlu poole hinnaga 8) lahe pisike kohake. Naljatasime siis seal poole ööni ja siis väsisin mina ära ning asusin kodu poole teele. See tähandab siis seda, et tuleb oodata trammi umbes 15 minutit, kuna on öö, siis sõita sellega 20 minutit ja siis Hjalmar Brantingsgplatsenil uuesti oodata(kuna on öö), sel korral küll bussi. Õnneks sealt on vaid 10 minuti tee + veel natuke kõndimist kaskes ja vihmases öös. Lõpuks olin kodus. Kui ukse avasin hõikas Nicolaj valjult: "Hej! You are a nightingale!" Ta oli mulle saatnud just sõnumi, et kas tulen ikka ööseks koju või magan vihmas. Armas. Et siis, kes ei tea, Nicolaj on mu korterinaaber ja ühtlasi ka taanlasest vahetusõpilane, kes mängib kontrabassil viisi ;)

Vot selline päev.

Aga liigume edasi tänasesse. Mul oli täna esimene flööditund, Skandinaavia flöödikunni juures - Jonase!! Väga muhe tund oli. Õppisin 2 uut lugu ja kohe mauhti pidin mängima ka 2st häält ning saadet. Oi, käreee! Lobisesime ka pisut tehnikast ning pingetest ning rootsi keelest. Jummala lahe mees. Ja peale eriala oli mul ka Kuuba muusika tund. Vat see on lahe asi, see kuuba muusika. Õpetaja(kes teab siis ta nimi on Stefan Bergman ja ta on Den Fule bassimees) ise on väga suur fänn ja annab ainet edasi sellise õhinaga. Täna rääkis ta meile üldiselt selle maa muusikast, kultuurist ja rütmidest. Aga edaspidi peame kodus ära õppima mõned kuuba lood ja siis asume üheskoos neid mängima, ehk siis mul on oma Kuuba bänd kah :D njah ja rohkem tunde mul polnudki.

Ongi tänaseks kõik. Ehk kirjutan kunagi veel. Seniks Adjö ja kirjutage ja joonistage mulle ;)