Kolmekümne teine

Ma vajan kedagi, kes mind tõsiselt raputaks. Nagu täiesti segamini, et kõik üleliigne kõrvadest ja silmadest ja ninast ja mujalt aukudest, ka higipooridest välja pudeneks. Et siis saaksin lasta end uuesti kokku või õigeks kõdistada. Minus istub juba teist päeva üks pisike nii öelda "sitahäda" ja seda mitte sõna otses tähenduses, vaid ma tunnen end sisimas väga ebapädeva muusikuna...mitu korda on juba pähe karanud mõte, et äkki ma peaks midagi teistsugust tegema...samas, siis tuleb selline äng peale, sest ma ei suuda ju muusikast loobuda. Ei, mul ei ole mingit Moti puudust. Teha on palju ja ma tõesti tahan teha ka. Harjutan hetkel meeletult ja mõnus on. Tegelikult ma tean väga hästi, kust see sitahäda pärit on. Ma nimelt hakkasin paari inimesega regulaarselt pilli mängima või noh bändi tegema ja sealt see tulebki. Imeline tunne on muidugi bänditada, aga sellises situatsioonis tulevad esile inimeste nõrgad küljed ja mu nõrkuseks on mu hääbuvad teadmised solfis. Ma ei suuda lihtsalt kohe tertsi alla või üles mängida või hoopis pauhti harmoonia järgi saadet mängida...ja siis selles uues teooria tunnis jooksevad mul surmajudinad üle kere kui pean mõnd intervalli laulma. SOS! (seis on sitt). Niisiis on mu elu väga kriitilise piirini jõudnud ja tundub, et enam ei saa seda solfi harjutamist kaugemasse tulevikku lükata. Ainus väljapääs on lennata täiel rinnal peale ja hakata seda solfi endale sisse õgima ning igapäev ja magustoiduks saan veel otsekoheseid teisi hääli mängida. Ojeee...miks ma küll andekas ei võiks olla või miks ma küll juba lasteaias ei hakanud solfedžo vastu huvi tundma...öh, öh, öh:)

Ei, tegelikult on mul süda soe ja tuju hea. Ausalt:) täna oli koolis nii mõnus päev. Algas räme vara - 6.30 tõusin, et kella poole üheksaks orientaalse muusikateooria tundi jõuda. See oli mõnus, kui need laulu hetked välja jätta...ja sealt edasi mängisime Eevuriga natuke Eesti asju koos ja siis väike lõuna ja nagu ikka igapäev. Tegelt oli täiesti tavaline teisipäev ju...erilisne hetk oli fika ajal. Peaaegu terve världmusik osakond kogunes ühtäkki ühe pisikese laua ümber, et koos kohvitada ja lobiseda. Kõik naersid ja olid nii rõõmsad kuidagi. Vat see oli muhe. Nägime kaua kadunud inimesi ja hea soe tunne tuli südamesse. Sel hetkel mõtlesin eilsete Katariinu sõnade peale, mis ta mulle vastas, kui rääkisin et tahaks vist vahepeal Eestisse tulla. "Mis sa ronid siia? Naudi seda aega, mis sa seal oled!" Ja näed panigi mõtlema. Tal on tegelt ju tuline õigus. Siin on nii mõnus ja nelja kuu pärast pean siinsest omamoodi mõnust loobuma:( samas on ju Eestis jälle teistmoodi mõnus...niisiis on endiselt lahtine, kas tulla vahepeal koju või mitte...Tänane ansambli tund seadis muidugi väga kahtluse alla selle aprilli alguse, mil plaanisin Eestit külastada. Mul nimelt 8. aprillil vist ansambliga kontsert ja enne seda on ju alati pingelised proovid. Nu mai tea üldse enam midagi. Peaks vist minema pilli mängima.

Olge muhedad ja ärge unustage kaisutada, sest nii on soojem;)