Kolmekümne viies

"Ja ma ei maga ja ma ei söö! Ja ma ei taha teha tööd!....Mamaaaa!" ja me laulsime ja laulsime ja naersime ja naersime veel rohkem. Vahepeal järasime tšipse guakamoole kastmega ja rüüpasime peale jooki....oli pidu "Hüvasti Kviberg". Kes seda kohta näinud ja käinud, teavad millest jutt. See oli imeline õhtu! Tulid just need, kes pidid. Nad olid just nii kaua kui pidid või siis natuke kauem. Ja me naersime jälle. Keegi haaras uuesti ukulele ja kõik lõõritaside "amaizing grce-i". Selliste hetkede nimel tasub elada. See oli ilus ja nii mõnus ja soe õhtu.

Tahtsin veel öelda, et olen viimaste päevade jooksul väga heas tujus olnud. Ma olen jälle nii õnnelik:) Tegelikult ongi inimesed nii ilusad ja head. Vähemalt minu ümber küll!

Ja vennake, kui sa peaksid siia ära eksima, siis tea, et oled nii kallis mulle! Soe ja siiras aitäh sulle, et mul oled! Ausalt:)

Kolmekümne neljas

Johanna, ma võin sulle veel järgi jõuda:)

Elagu Johhi 100s postitus!!! Hurraa:)

Kolmekümne kolmas

Heipa!

Täiesti uskimatu lugu: lumetuisk ja Göteborgis 8) Muhe eks. Täna sajab ikka meeletult. Ja inimesed räägivad, et Malmö on täna kinni. Ilmselt sajb sealgi meeletult. Äge. Mul täna kohe eriti muhe tuju. See on sellepärast, et meil hommikul oli see naljakas Movement Training. Täna joonistasime nii kriitide kui ka kehaga ja pärast pidime põhjendama miks. Pildid tulid väga vaimukad ja põnevad. Aga tantsides läksin täna eriti hulluks. Jummel kui veider kogemus see oli. Ülesandeks oli maalida oma kehaga ühe klassikalise pala järgi ehk siis tantsida muusika järgi, liigutades kõiki oma kehaosi. Ja kõike seda vaatab publik(see pidavat natuke teistsuguse maitse andma). No ja mul juhtus nii, et unustasin publiku ära ja lasin kehal teha mis tahab. Oiii, mõnus "teen mis tahan" tunne valdas mind. Raske oli pärast põhjendada küll jah. Proovige ka, see on hullult energiat andev asi:)

Ja üks äge uudis veel...kui kõik hästi läheb, siis hakkab keegi altflööti mängimaa 8) jap, ma tean jah, et laheeee!!! Jääb üle vaid loota, et see pill laenutuses olemas on?!

Ja veel üks asi, mida olen tahtnud siia kogu aeg kirjutada: " Ma armastan oma uusi saapaid!"

Kolmekümne teine

Ma vajan kedagi, kes mind tõsiselt raputaks. Nagu täiesti segamini, et kõik üleliigne kõrvadest ja silmadest ja ninast ja mujalt aukudest, ka higipooridest välja pudeneks. Et siis saaksin lasta end uuesti kokku või õigeks kõdistada. Minus istub juba teist päeva üks pisike nii öelda "sitahäda" ja seda mitte sõna otses tähenduses, vaid ma tunnen end sisimas väga ebapädeva muusikuna...mitu korda on juba pähe karanud mõte, et äkki ma peaks midagi teistsugust tegema...samas, siis tuleb selline äng peale, sest ma ei suuda ju muusikast loobuda. Ei, mul ei ole mingit Moti puudust. Teha on palju ja ma tõesti tahan teha ka. Harjutan hetkel meeletult ja mõnus on. Tegelikult ma tean väga hästi, kust see sitahäda pärit on. Ma nimelt hakkasin paari inimesega regulaarselt pilli mängima või noh bändi tegema ja sealt see tulebki. Imeline tunne on muidugi bänditada, aga sellises situatsioonis tulevad esile inimeste nõrgad küljed ja mu nõrkuseks on mu hääbuvad teadmised solfis. Ma ei suuda lihtsalt kohe tertsi alla või üles mängida või hoopis pauhti harmoonia järgi saadet mängida...ja siis selles uues teooria tunnis jooksevad mul surmajudinad üle kere kui pean mõnd intervalli laulma. SOS! (seis on sitt). Niisiis on mu elu väga kriitilise piirini jõudnud ja tundub, et enam ei saa seda solfi harjutamist kaugemasse tulevikku lükata. Ainus väljapääs on lennata täiel rinnal peale ja hakata seda solfi endale sisse õgima ning igapäev ja magustoiduks saan veel otsekoheseid teisi hääli mängida. Ojeee...miks ma küll andekas ei võiks olla või miks ma küll juba lasteaias ei hakanud solfedžo vastu huvi tundma...öh, öh, öh:)

Ei, tegelikult on mul süda soe ja tuju hea. Ausalt:) täna oli koolis nii mõnus päev. Algas räme vara - 6.30 tõusin, et kella poole üheksaks orientaalse muusikateooria tundi jõuda. See oli mõnus, kui need laulu hetked välja jätta...ja sealt edasi mängisime Eevuriga natuke Eesti asju koos ja siis väike lõuna ja nagu ikka igapäev. Tegelt oli täiesti tavaline teisipäev ju...erilisne hetk oli fika ajal. Peaaegu terve världmusik osakond kogunes ühtäkki ühe pisikese laua ümber, et koos kohvitada ja lobiseda. Kõik naersid ja olid nii rõõmsad kuidagi. Vat see oli muhe. Nägime kaua kadunud inimesi ja hea soe tunne tuli südamesse. Sel hetkel mõtlesin eilsete Katariinu sõnade peale, mis ta mulle vastas, kui rääkisin et tahaks vist vahepeal Eestisse tulla. "Mis sa ronid siia? Naudi seda aega, mis sa seal oled!" Ja näed panigi mõtlema. Tal on tegelt ju tuline õigus. Siin on nii mõnus ja nelja kuu pärast pean siinsest omamoodi mõnust loobuma:( samas on ju Eestis jälle teistmoodi mõnus...niisiis on endiselt lahtine, kas tulla vahepeal koju või mitte...Tänane ansambli tund seadis muidugi väga kahtluse alla selle aprilli alguse, mil plaanisin Eestit külastada. Mul nimelt 8. aprillil vist ansambliga kontsert ja enne seda on ju alati pingelised proovid. Nu mai tea üldse enam midagi. Peaks vist minema pilli mängima.

Olge muhedad ja ärge unustage kaisutada, sest nii on soojem;)

Kolmekümne esimene

Mul on hetkel fika:) Oi, kuidas me siin kõik armastame Fikat! Ehk siis umbes kella 15ne paus, mil juuakse kohvi/teed ja süüakse 1 magus asi peale. Mul on hetkel käsil Maili nopitud maarohtudest tee ja banaan. Maitsev! No ja kuna ma täna fikatan klassis, siis pole ju kellegiga lobiseda kah...ja liikusidki mõtted Teie peale:) Võiks ju taas korralikult blogitama hakata. Vaatan, et Johanna on kohe eriti tubli. Pean ikka sammu pidama! Alustakski uut Göteborgi sessiooni sellest, kuidas ma siia jõudsin....

Kohe kui olin Tallinna turvaväravates veel viimast korda vanematele ja BA-le, Vahukesele lehvitanud, kohtasin oma teel trummar Kallet. Tervitasime siis ja vahetasime pilke. Mõlema peas keerles mõte: "Oh! Näe! Viljandlane. Tea, kuhu põrutab kah..." Niipea, kui olin selle mõtte ära mõtelnud, kuulsin tuttavat häält hüüdmas: "Oiiii, Merike! Sa tulid meile vastuuu!" See oli Kulno. Ja tema kõrval Juss ja kohe nende kannul Terje ja Ruslan, kes hõikas veel kord: " Oi, tulid meile vastu! Aga ära palun mängi...või noh, mängi kui tahad:)" Mõnus soe Svjata seltskond. Vahetasime omi lugusid, et kes kuhu ja miks jne...Nad tulid Amsterdamist:D:D rohkem sõnu polegi tarvis:D

Ja siis vupsti pisikese Estonian Airi lennuki peale, kus oli maru hoolitsev stuard ja tasuta süüa sai ka. Oi, mulle maitsevad need lennuki võileivad...Arlanda lennujaamas lugesin 2 tundi Kukumägi raamatut ja siis uuesti lennukile ning Göteborgi. Niisiis lennud möödusid sujuvalt. Aih, aga üks äpardumine siiski - mu pagas läks kaotsi. Natukesesks. Ta jäi nimelt Stockholmi maha. Naljakas, siis kui need kotid sealt lindi pealt tulid, siis mõtlesin veel, et äkki mu kott ei tule. Et oleks ju põnev. Ja näeh, läkski nii. Aga nüüd oleme taas koos! Ja ainuke asi, mis katki läks oli mu lemmik kõrvarõngas...jälle üks üksik paariline. Pean vist ikka selle tunneli ära tegema:)

Muide, Göteborgis on ikka veel muhe! Tulge külla!

Kolmekümnes

Ongi läbi mu puhkus. Juba ülehomme asun lennujaama ja Göteborgi poole teele. Natuke kurb olen ikka jah. Aga samas kibelen ikka väga tagasi, et uuesti tööle hakata. Need 4 nädalat on ikka väga nukralt mu pillimängule mõjunud. Näen juba õudusunenägusid sellest kuidas oma pillid ära kaotan või et nad on hoopis katki läinud...Aga Eestis oli ikka maru vahva! Nii palju seiklusi ja imelisi hetki. Üks uskumatum kui teine. Need mitmed õhtud, mis nii Kuldselt lõppesid:) Oi, kuidas ma oma inimesi armastan!!!

Soojad tänusõnad kõigile, kes mu teele sattusid:)

Gothenburg here I come again and you will definately rock my socks off again and again!!!!

Kahekümne üheksas

Rock'n Roll!

Piller-pall!

Tants ja trall!

Muss ja kall!