Kahekümne kolmas

Ära tegin!!! Ostsin endale just uued saapad. Ilusad, mustad, paeltega, kirsade ja hipikate segu, just siuksed nagu tahtsin. Pruunid oleksid muidugi ägedamad olnud...Paraku oli ainult 40 number, aga ma armusin nendesse kohe...niiet EMME, kui nad käies veel suuremaks venivad, siis tead, mis sa minult jõulukingiks saad :D

Kahekümne teine

Kohe kohe on esimene advent! Tahtsin teieni tuua ka jõulu-uudised Göteborbist:

1) linn ja kõik poed muutuvad igapäevaga järjest säravamaks. Palju ilusaid tulesid.

2) puudub ülimalt oluline komponent - LUMI!

3) linnukesed laulavad hommikul akna taga nagu oleks kohe kevad tulemas.

4) Nicolaj läks täna pisut hulluks. Pudistas terve köögikapi pealse tuhksuhkurt täis. "Lund sajab! Meie köögis! I'll go and bring my skies!" Tegelikult tõi ta kaamera, et siis oma tuhksuhkru välja pildistada...ei mul oli väga naljakas:)

5) tegelikult on linn öösel ikka väga ilus.

6) kuulasin täna oma esimese jõululaulu.

Ongi vist kõik. Ega eriti jõulune siin ei ole. Rohi rohetab akna taga ja väljas on 10 kraadi sooja. Sajab vihma ja inimesed on tusased.

Aga nüüd eilsest õhtust. Käisin jälle folkmusik kafees. Seal oli meie kooli eri ehk esinesid/mängisid tantsuks kõik meie kooli worldmuusiku õpilased. Muhe õhtu oli. Me eestlastega tegime kah väikese Eesti pooltunni. Vihtusime labajalga ning mängisime neile mõned polkad ja reilendrid. Ja siis korra ronisime veel püünele, et aidata Nicolajl prantsuse tantse läbi viia. Naljakad tantsud ja ägedad viisid. Ühest bourreest teeme uue hiti. Niiet Viljandlased, olge valmis, kui tuleme, siis kuulete seda lugu korduvalt! See on tõesti mõnus lugu. Ja nagu ikka, kui piinad torupilli tuleb keegi su juurde uudistama. Armas. Siin seda ikka juhtub. Populariseerin vaikselt seda ilusat instrumenti:) tänu torupillile tutvusin ka üh Katsi sõbraga. Folgi-Maailm on ikka nii väike. 

Oi, aga tantsida sai kõvasti. Lubasin end tatraks tantsida ja seda ma tegingi. Niihea oli. Ma armastan folktantsu!!!

Rohkem põnavat mul rääkida polegi. Liikumistunnis saab endiselt kõvasti nalja. Õpime hetkel kehakeelt lugema...Jalmari külaskäik oli ka väga muhe ja mõnus. Ainuke kurb asi selle juures oli see...(tegelikult juhtub see alati nii, kui mul keegi Eestist külas käib)...et mu koduigatsus suureneb mitmeid kordi. Naljakas, pidasin täpselt 3 kuud vastu ja siis see tuli. Nüüd on juba nii suur! Aga ainult 20 päeva on veel jäänud. Ja ma loodan, et teil on seal lumi maas, kui tulen.

Aga nüüd õue. Pisikest päikest ja loodust nautima:)

Musud.

Kahekümne esimene

Ma teadsin, et ükskord see juhtub. Aimasin, et see juhtub siin, Göteborgis. Ja juhtuski!!! Ja kõiges olen ma ise süüdi...mina ja mu kuradi terav enesekriitika...Täna ma nimelt taipasin, et ma ei ole enam rahul sellega, et harjutan 3 ja pool tundi päevas. Muidugi ei ole ajal tegelikult üldse tähtsust. Tähtis on see, kui süvenenult ma töötan ja kui palju ära teen. Vahel piisab mulle ka poolest tunnist. Aga ikka on hommikuti tõustes väike eesmärk, et täna võiks olla jälle see 4-tunnine päev:) palju mõnusam on siis õhtul arvuti taga istuda ja sküpes lobiseda. Selline mure siis sundis mind kirjutama...tegelikult see enesekriitika on üks paganama vastik asi. Teda tuleb kasutada vaid vaikestes kogustes, aga mul juhtub päris sageli kerge ületoos tulema 8) eks ma otsin siis välja oma "ma olen hea päeviku" ja püüan tast oma huumoriga üle olla.

Ja üks asi veel - ma jumaldan seda Kelloggsi nutbar-i. Aaaaaah! See on nii maitsev, et trumpab isegi jäätise üle. Täna pidin end sellega premeerima.... :P

Ja ja veel üks asi. Jalmarit on sel nädalavahetusel jälle Göteborgis näha. Ilmselt ootab mind ees hiigel suur hunnik nilbeid nalju ja paarkümmend kõhutäit naeru. Kindlasti saab mõnus olema!

P.S kallistus 11-kraadisest pisut vihmasest Göteborgist!!!

Kahekümnes!

Tjeeeeena! 

Ooojaa, pärast Kopenhagenit on elu edasi elatud ja ei saa endiselt kurta. Mõned raskused on küll mu teele sattunud...tuleb võtta aega, et need rahulikult ületada. Tegelikult oli eelmine reede üks raskemaid(mõtlen raske nagu koorem või nii) päevi, mis siin Rootsis on ette tulnud. Nimelt oli 13 ja reede...muidugi ma ei usu sellesse ebaõnne. Mul ei ole kunagi sel päeval midagi hullu juhtunud. Sel korral oli teisiti. Reede varavarahommikul jõudis mulle kohale eelmise päev kurb uudis. Raske on sellistel hetkedel kodust kaugel olla. No muidu oli reede mul peaaegu vaba päev, ainult hommikul pidin end siiski kooli vedama, sest vaatasime ansambliga oma kontserdi videot ning andsime Jonasele tagasisidet tehtud töö eest. AGA enne kui ma kooli jõudsin, tuli mul end hingetuks joosta(ilmselt sealt ka see kähe hääl, mis mind hetkel vaevab). Nimelt kimasin trammis üle suure silla, mida ikka igapäev paar korda ületan ja siis jäime järsku seisma - sild oli üles tõstetud, et laev läbi mahuks. No ikka juhtub. Ja SIIS ei suutnud enam meie ees seisev buss end käivitada. Lihtsalt passis seal. Esialgu ei juhtunud midagi, kui bussijuht teate edastas. Kümne minuti möödudes, aga hakkasid trammist kostuma ohked, turtsatused ning rootsikeelsed vandumised. Inimesed avastasid, et nad vist jäävad tööle/kooli hiljaks. Kiikasin kah siis korra kella ja tohotilla!!! Oligi vaid 15 mintsa aega. Egas midagi tormasin kah oma miniseelikus trammi uksest välja ja otse auto teele. Kuhu nüüd?! Kippelt üle tee ja siis kuidagi üle selle piirde. Ega see nii lihtne ei olnudki, kui trammist vaadates tundus. Päris kõrge oli teine. Ronisin siis sinna piirde otsa ja otsustasin alla hüpata. Ütleme, et umbes meetri kõrgune piire. Mis see siis hüpata pole! Paraku UNUSTASIN aga lihtsa nõuande - kõverda põlved, kui maandud...nii ma siis prantsatasingi tikksirgete jalgadega vastu kivikõva asfalti. Aiiiiii! Päris kõvasti põrutasin oma hüppeliigesed ära:( ei olnd aega halada ruttu viies käik sisse ja kooli poole punuma. Jõudsin õigeks ajaks :D

Rohkem õudusi sel päeval ei juhtunudki.

Tegelikult tahtsin ma kirjutada sellest, et mul hakkas eelmine nädal üks uus ja huvitav tund - Movement Training. Ehk siis tund, kus tantsime, teeme jõudu ja võimleme ning improviseerime oma kehaga. See kõik peaks aitama meil tulevikus vabamalt laval olla ning esineda. Jummal äge tund. Täna hommikul oli jälle. Seal käivad ainult vahetusüliõpilased ja see muudab olukorra eriti põneks:) Oi, kuidas mulle see tund meeldib!!! Täna aelesime mööda põrandat, püüdes liigutada kõiki liigeseid mis meil on. Nagu uimased vedelvorstid olime seal põrandal laiali. Kokkupõrkeid oli palju. Ja siis harjutasime enesekindlat kõnnakut. Kujtatava publiku ees. Ei, mitte catwalki :D Lihtsalt mugav kõnnak. Küll paaris ja tugeva silmsidemega(need ilusad iirimaa silmad...raruiraraa...) kui ka üksi ja tühja pilguga. Nalja sai palju. Nii palju. 

Vot.

Üheksateistkümnes=pikk

Olen sundolukorras. Pean kirjutama, sest mul on igav. Istun garderoobis ja ootan kliente, kelle riided sõbralikult varna riputada. Kliente on nii vähe, et töötajad jooksevad võidu. Meid on siin nviis ja viimase tunni aja jooksul oleme vaid 14 jopet nagisse riputanud...tuleb PIKK  päev. Kes veel ei tea, siis olen hetkel Taanis ja sellel kaua oodatud mesiil - WOMEX 2000 and 9. Terve see nädal on olnud suurepärane!!! Nii palju ägedaid kontserte ja inimesi. Vanu ja uusi.

Saabusin Taani teisipäeva hommikul, koos Eevi ja Vilduga. Päris mõnus reis oli - 3 ja pool tundi mugavas rongis ja kohal me olimegi. Edasi ootas meid seiklus, et siis kuhu me jõudma peame? Sihtmärgiks oli Bella Center, mis asus teises Kopenhageni otsas. Käes! Turistibüroost napsasime ühe kaardi ja nagu niuhti olime lähimas metroo peatuses ja valmis ilma juhita massinas Bella poole  teele asuma. Muidugi sõitsime jänest, sest me lihtsalt ei suutnud leida seda auku, kuhu oma metrookaardid pista:D

Päris pirakas messikeskus. Jõudsime tiba vara kah...nii tund aega enne. Igaljuhul ootas meid PIKK jalutuskäik. Meil tuli täita 3000 goodiebagi - riidest kotid, mis tuli täita erinevate flaierite ja ajakirjadega. Töö nägi välja siis selline: kõndiseme ringiratast ja noppisime laudatelt nodi ning ringi lõpus ootas meid neiu/noormees/vana naine, kes avas koti. Pärast teist ringitamistundi olin ikka suht läbi...käed väsisid ära ja teravad paberi servad lõikasid nii mõnegi haava. Aga siis tuli vahetus ja ma sain koti avajaks:) See töö oli märksa lõbusam! Eeva ja Villu on mõnusad kolleegid! Soovitan soojalt!

Töö tehtud, sõime kõhud seapraadi täis ja asusime uuele seiklusele - kuidas jõuda Nicolaj juurde? Tuli taas sõita metrooga ja siis võtta rong, mis ei olnud enam nii lihtne, sest Nicolaj andis meile andis meile ühed juhtnöörid, aga Johannalt saime pisut teistsugused...keda uskuda? Kas Nicolajd, kes seal elab või Johhi, kes meile vastu tuleb? Valisime Johanna:) Oi, kui keeruliseks läks seiklus pärast rongilt maha tulekut. Villu sai nimelt natuke valesti vist Johannast aru ja siis me otsisime ja otsisime ja kuidagi ei leidnud seda parem pööret...helistasime veel mitu korda Nicolajle ja...lõpuks sattusime ühe ameeriklase otsa, kes ei teadnud ise linnast midagi, aga tahtsi meid hirmsasti aidata. Niisiis leidis tema omakorda ühe vanadaami, kes juhatas meid õigesse punkti. Ja selle ajaga oli ka Johanna juba kohale tuisanud. Mingi tund aega passisime seal pimedas pargis. Aga kodus ootas meid külmkapp täis õlut ja cocat:) ja tasuta hommikusöööök!!! Me olime jõudnud paradiisile väga lähedale. Nimelt oli meie kasutuses Nicolja naabrite maja. Nad olid ise kah kodus, aga kuna meie ajagraafikud olid nii erinevad siis kohtusime vaid lõuna aal. Ja nädalavahetusel olime seal päris üksi. Imelised inimesed! Nii lahked.

Kolmapäeval pidid Eev ja Vildu taas tööl olema. Minul oli vaba päev, mille veetsin koos Johanna ja vihmaga linnas poodeldes. Midagi ei ostnud. Jõime vaid ühe kakao ja sõitsime tagasi Bellasse. Õhtul ootas meid aga eriti palju reklaamitud Nordic Dream Bandi kontsert. Esialgu oli ikka väga kahtlane, kas me sinna saame. See tähendab, et Johannal oli mitu varianti ja minul mitte ühtegi8( kuni kohtusin Nicolajga ja ta ütles, et oli minu ka listi pannud. Juhvalleriiii!!! Kogu see kontsertide osa toimus väga ägedas uhiuues kontserdimajas. Tõesti, ilus ja moderne ehitis. Ja Suur! Kuna me läksime suhtliselt vara, siis oli mul ideaalne võimalus kohtuda uute ja huvitavate muusikutega. Ja põrkasin kokku ka tuttavate nägudega. Eestlased Aidast ja Antti muidugi. Kontsert ise oli natuke liiga eurovisioonilik, aga ma nautisin seda siiski. Saal ise oli juba nii ilus ja see valgus ja suurepärastest folkmuusikutest bänd. Ja pärast kontserti mekkisime pisut tasuta veintsi ja õlle ning olime sotsiaalsed.

Ja siis tuli neljapäev. Hmmm...mida me tegime neljapäeval...muidugi! Neljapäeval saime Sveniga kokku. Seksikas ploom:) Oi, kui tore oli teda taas näha. Neljapäev oli üldse üks vahva päev. Sai jälle seigelda mööda linna. Me ei leidnud üles "Husetit", kus toimusid offWomexi kontserdid. Üks kontsert kestis pool tundi ja meie seiklesime linna peal üle tunni aja...niisiis jäime kahest väga heast kontserdist ilma. Aga pole ullu, sest paar oli ju veel jäänud:) Tšillisime seal siis umbes tunnikese. Sõime tasuta pannkooke ja naersime. Edasi tuli õhtu kulminatsioon - Baltic Grossingu kontsert!!! Kõik eestlased olid sillas, sest nad olid seda bändi vaid CDlt kuulnud ja nüüd siis LIVE! Kontsert toimus ühes pisikeses pubis. Liiga kitsas oli seal...oleks tahtnud tantsida, aga ei olnud ruumi. Ahjaa, üks äge asi juhtus seal. Podisesime nii palju eesti keeles, et üks naine kuulis meid ja oli nii rõõmus, sest ta ka Eestist. Vahva naine. Õpib siin medõeks. Aga tagasi kontserdi juurde. Tüübid rokkisid kohe esimesest sekundist alates. Oi, oi, oi kui mõnus oli neid kuulata! Ja Ian. Ma nägin Ianit!!! Endiselt muhe. Temaga sai veel reedel palju nalja. Krabas mu lihtsalt endaga kaasa ühele kontserdile, kus me istusime 10 mintsa ning imetlesime seda koopa sarnast saali ja siis läksime rõdult BalticGrossingu postkaarte alla loopima, et näha, kui paljud neist üles nopitakse. Statistika: 20st 1! Lõbus oli. 

Ja neljapäeva õhtu lõppes meil jämmiga seal samas pubis selle sama bändi tüüpidega. See oli hea. Piisavalt palju ja vähe rahvast. Ja ma isegi teadsin neid lugusid. Umbes kaheni jämmisime seal ja siis tuli meil jala koju minna. See võttis aega, kuna ekslesime palju. Oi kui PIKK kodutee oli. Kella neljast sain voodisse...

Reedene päev möödus siis Kopenhageni kontserdi majas. Aga enne seda kolasime veel pisut linnas ja meie tuur lõppes Christiania linnaosas. See oli sürr, eriti kreisi, täielik agul, hipikas. Jummala äge koht. Väljas oli juba mõnusalt hämar ja igalpool tänavatel kolasid inimesed ja põlesid tünnid. Ja igalpool müüdi kanepit. Nagu turul, aga tilli asmel kaubeldakse muude roheliste taimedega. Juba seal ringi jalutades võisid pilvedesse hõljuma minna, sest absoluutselt kõik suitsetasid ja hapniku asemel hõljus seal kanepi ving. Majade seinad olid täis graffiteid ja hipimaalinguid. Linnaku baar oli kui saloon. Väga cool koht. Natuke hirmu tekitav, aga äge! Ja peale seda suundusime siis kontsertidele. Neid oli selle õhtu jooksul palju. Kõigile ma ei jõudnud, sest vahepeal olid muud tegemised(need postkaardid). Aga mõnel siiski käisin ja vaimustusin ka. Ansambel "Nordic" oli väga hea. Nad lausa kiirgasid energiat. Hea tunne tuli sisse. Kindlasti kuulan neid edasi....hmm...peaks plaadi kuskilt hankima...? Ja siis need Lõuna-Korea trummarid. Eriti hull!! Tagusid nagu segased ja mitte ühtegi kala. Meeletu koreograafia samal ajal! Tahaks nende naiste/meeste muskleid näha. Rohkem eredaid hetki nagu ei meenugi...eks nad vajavad aega kah, et seedida. Igaljuhul lõppes see õhtu meil jämmiga ühes koridoris. 

Laupäeval magasime lõunani ja siis vahtisime kella 20ni filme ja lebotasime. Eriti laisk päev. Aga ilm oli ka sitt. Mu veri oli nii uimane. Õhtuks vedasime end ikka kontserdimajja, sest kuidas siis muidu. Ka selle õhtu emotsioonid olid sellised sügavad ja rahulikud. Mulle meeldis väga Islandi bänd Mógil. Viljelesid väga psühhedeenset värki. Ülihea toimega. Lihtsalt seisin, kuulasin ja uitasin oma mõtetes. Aaah, kui hea see oli. Teised kontserdid mind nii palju ei erutanud. Muidugi olid nad kõik omamoodi head, aga ma lihtsalt ei suutnud neisse süveneda. Mõned mõtted on ja ilmselt kuulan myspacest lisa ja mine sa tea, äkki vaimustun hiljem.

Ja nüüd on pühapäev. Magasin vähe ja tõusin vara. Ma olen juba üle tunni aja siin kirjutanud. Vahepeal on käed väga tööd täis olnud, kuid siiski viimane päev ja inimesi väga vähe...mitte ühtegi tuttavat nägu....kõik juba oma kodudes:( ja mul läheb rong kell 19 alles. Veider mul on jälle see imelik tunne nagu ma sõidaks täna koju, ma mõtlen Eestisse mitte Göteborgi. Naljakas tunne. Njaa, aga Göteborgis ootab mind taas nädal täis maailmamuusikat. Meil seal Planeta festival, kus ma oma ansambliga üles astun. Tuleb pinev nädal. Proovid, proovid, proovid ja kontserdid ja Kristel tuleb ju siia. PIKK maa veel Eestini - poolteist kuud.

Kallistused!