Neljakümne neljas=niii kevad on!!!

Pikk paus, pikk paus...jälle. Põhjus lihtne - kevad siin maal on juba nii käes, et on kohe ja toas arvuti taga istumine on patt. Ihihihihhiii.
Tegelt on kevade saabudes alati palju rohkem teha ja kuidagi kiire on. Ma ei tea miks see igal aastal nii on. Seekord siis jälle! "Kiire" = ansambli arvestuseks proovitamine ja VEMiga lugude seadmine...ja muidugi eriala tundideks harjutaminening iseseisvate/paralleelsete/veidrate/ilusate teiste häälte genereerimine ja orientaalsete palade välja mõtlemine ja bluesi laadil improviseerimine ja 2-5-1 ära tundmine ja muusika&draama tundideks surmainglina polska mängimine ja duo projektiks harjutamine ja Etno laagriks ägedate torupillilugude otsinime ning õppimine ja veidrate idamaiste rütmide noodistamine ja Movemendi tunniks show välja mõtlemine ja Aleksandri tehnika artiklite lugemine ja vastava essee kirjutamine ja nii edasi ja edasi. Aga väsinud ma ei ole. Hommikul ärkan ja vaatan seda päikese laiku oma põrandal, tõmban dressi selga ja tenku jalga ning lähen välja jooksma - nii see energia tuleb:) ma tean, ma ise ka ei usu, et jooksmas käin. Aga see on mõnus...

Ja et päris hulluks ei harjutaks ja õpiks, siis nädalavahetustel orgunnime pidenseid ja olenguid, mis kõik omamoodi. Näiteks paar nädalat tagasi oli meie juures jämm ja Nicolaj sünnipäeva tähistamine, mis lõppes sellise olukorraga, et kõik külalised pidid ööseks jääma kuna trammi/bussi liiklus sel ööl oli seisma pandud. Eriti sürr. Niisiis saigi korterist 1 suuuuur magala. Muhe öö oli. Igaljuhul selliseid sooje ja mõnusaid super heade inimestega veedetud õhtuid on veelgi olnud. Üldse tunnen, et olen siin kõigiga nii lähedaseks saanud, et koju tulek saab kohe hirmus raske olema...

Aga veel 2 kuud saan siinset mõnu endasse imada. Ja vahepeal väike Eesti visiit ning 2 nädalat Pariisi!!! Seda seiklust ootan kah hirmsasti.

Olks. Lühike see ülevaade tuli aga, nii see elu mul on:):):)

Neljakümne kolmas

Jajah, tean, et kaua pole kirjutanud...nüüd siis. Mul peab alati kerge tõuge kuskilt tulema, et ma viitsiks. Just sain ühe. Tegelt oli see juba teine. Teen siis pisikese ülevaate oma tänasest (siiani kestnud) päevast. Hommik tuli vara - täpselt 6.30 avasin silmad ja kooserdasin vannituppa end kasima. Samal ajal kraamisin kokku kõik ujumise ja trenni asjad. Ja katsusin pesu, mida õhtul olin pesnud...muidugi oli see veel märg. Njah, enam ei ole aega korralikult pesugi pesta ja kuivatada. Pidev tuhin on sees. Tänasega peaks ühele poole saama mõneks ajaks.

Igaljuhul kiirustasin ma kooli, sest tahtsin veel enne eriala tundi natuke soojendust teha ja lahti mängida. Tund algas 9.30. Pean tunnistama, et olin natuke ärev, kuna ma polnud oma asjadega veel päris valmis jõudnud. Aga lendasin positiivsusega peale. Õhtul saatis Jonas mulle veel sõnumi: "See you tomorrow at 9.30 alert and wide-awake:)" Niisiis ei jäänd ju muud üle kui heas tujus olla. Aga see ei olnudki nii raske, sest tulin hommikul (pool teed) jala kooli ja kuulasin head mussi. Jeah! Väike vahemärkus siinkohal - mul on uus ipod ja nimeks tal on Nano. Lihtsalt Nano mitte Nano Stern. Võite teda hellitavalt ka Elmoks kutsuda :):) ja ta on oranž! äh, nüüd ma hakkasin jobu juttu ajama. See on sellest et olen naljakas tujus ja kiire on kah, sest kohe hakkab ansambli proov...Niisiis tund läks väga hästi ja tunni lõppedes küsis Jonas, et kas kõik on hästi? Nagu üldiselt? Et kas saan hakkama ja nii? Mingeid eraelulisi muresid/probleeme ei ole? Ülesannetega olen rahul? Vastasin, et olen õnnelik ja kodutöö mahu ja sisuga väga rahul!! Ja Jonas selle peale:"You are too happy!" Eh, niipalju siis sellest melanhoolsest tujust, mida arvasin endal olevat. Ilmselt hirmutas selle eemale mu järjekordne võimalus auto alla jääda. Kuradi jobud on need autojuhid siin. Ma olen sebral ja roheline tuli põleb ja siis mingi hull sööstab kuskilt...uhhh. Päris hõre tunne on kui auto järsku pidurit vajutab ja napilt su ees seisma jääb.

Ja peale eriala jooksin Movemendi tundi. Tegime naljakaid jõuharjutusi ja tantsisime improt pillimehe järgi(kord pidi tantsija jäljendama muusikat ja siis teine kord pillimees tantsijat). Mõnus tund. Ikka ja jälle ja alati! Lihased soojad jooksin ujuma. Mmmm...sellest on juba traditsioon saanud. 2-3 korda nädalas. Loodame, et siis lihased kasvavad:) ja kokku ma sel korral ei kukkunud. Ihihihihiii. Mõnulesin hoopis saunas

Ja nüüd see viimane tõuge, mis mind kirjutama ajendas - mulle määrati taaskord põhitoetus ja lisaks veel täiendavtoetus. Jehhuuu. Väike lisaraha jälle juures. Elu paneb ikka jooksujalul trepist üles. Väike hirm juba tekib. Aga mõtleme ikka positiivselt!!! Nüüd tuleb vaid aeg leida ja siis võiks ju Odensesse ja Ingesundi ja Stockholmi põrutada. Sõpradele küllaaaaaa:D

Olks pean nüüd proovi jooksma!

Selline hommikupoolik siis...kunagi kirjutan ehk oma Malmö reisist ka. See oli väga mõnus!

Neljakümne teine

SULA!

Lõpuks ometi ei ole kevad enam kaugel:) Mul on kohe siuke hoog sees, et teeks kohe miljon asja ära...teengi!

Neljakümne esimene

Meeletu nädalavahetus! Imeline nädalavahetus! Mõnus nädalavahetus! Jeeeee! Nädalavahetus algas juba neljapäeva õhtul, kuna reede on ju vaba päev. Niisiis läksime Eeva ja Villuga ühte hipilikku keskusesse Matja ja Stefani nukuetendust vaatama. Jah, Matja on siin:) Igaljuhul see hipikas meenutas mulle nii väga Viljandi Puhast kulda. Ikka väga. Nii kujunduselt, kui ka olemuselt ja inimeste poolest. Mõnus uruke. Kindalsti lähen sinna veel tagasi! Ja etendus oli hea nagu eelmistel kordadelgi. Naersin meeletult. Andekas on see sloveenlane!!! Ja muheda huumorisoonega.

Ja siis tuli reede...reedel magasin kaua, et õhtul jõuaks kaua üleval olla. Nimelt toimus reede õhtul ülimõnus oleng Lina ja Danieli ja Matja(eks) kodus. Asja tegi huvitavaks see, et see kodu asub maal ehk linnast ikka päris kaugel. Kaugemal kui Eeva ja Villu uus kodu. Niisiis lasime Matjal endale kaardi joonistada ja kell pool seitse kohtusime eestlastega Hjalmar Brantingsplatsenil bussipeatuses D. Sealt võtsime bussi nr 37, millega sõitsime pool tundi. Viimased 15 minutit olime bussis ainukesed reisijad ja et oma kõhedust vähendada küsisime bussijuhilt, et kas see ikka viib meid sadamasse. Viis! Nüüd tuli meil praami peale minna. 5 minutit ja olime teisel pool jõge. Äge! Sest lund sadas meeletult. Teisel pool alustasime orienteerumist Matja kunstilise kaardi järgi. Ärge unustage, et tal on väga hea huumorisoon. Seega oli ka see kaart natuke naljatlev. Nimelt pidime kõndima kuni näeme paremal pool suurt kilpkonna=ilmselt lumehunnik. Seejärel hoidma vasakule kuni näeme aeda, milles on koer, aga ta ei ela...hmmm. Ausalt öeldes, me ei suutnud kumbagi tuvastada:):) Olles seigelnud juba oma pool tundi lumises öös, helistasime Nicolajle. Andsime talle siis oma kordinaadid: jah, valge maja ja punane maja. Punase maja juures on karavan ja 1 aken on küll natuke suurem. Nico ütles, et see maja ongi! Jehhuuuu! Varbad olid juba päris külmad. Hiilisime siis ümber maja, et uks leida ja koputada. Ja vastu tuli võõras daaam....ja nüüd nali: Näitasime talle seda naljakat kaarti ja ta sai ühe sekundiga aru, kuhu me minna tahame:):) maalaste omad sümbolid. Veel 10 mintsa ja olimegi kohal. Me olime esimesed külalised. Ja siis tulid järgmised ja järgmised ja varsti oligi pidu täies hoos. Laud lookas Tšehhi toitu/alkoholi ja leidus ka Eesti viina/küpsiseid. Pillid hüüdsid kahel erineval korrusel. Mõned otsisid õues väljapääsu Matja ehitatud Rabbilündist. Kõik oli nii nagu olema pidi. Ja nii palju tuttavaid nägusid Sloveenia etnost(Matja, Sofia, Elisabeth, Marik, Daniel, Lina, Mina, Minja, Stefan), nagu väike kokkutulek. Aaaah, see oli nii soe õhtu, mis kestis kaua ja hommikul tõusti ja särati ning söödi koos putru ning eesti sokolaadi ja elati kaasa lumes kinni olevatele autodele. Kinni jäime ka meie oma autoga. Aga see oli lõbus. Lükkasime ja kangutasime ja naersime ja filmisime. Ja siis ma hüppasin lumme, sest see oli nii ahvatlev. Nabani:) Muidugi hakkas pärast külm. Õnneks oli meil autos magamiskotte ja poolik viski...

Ja käes oli laupäev....pidin minema Den Fule või Ale Mölleri kontserdile, aga kuna ma ei suutnud valida, siis sõitsime Nicoga hoopis Eeva ja Villu juurde, kus sõime lõhekala ja mängisime kella 1ni Settlersi lauamängu. Ka see oli mõnus õhtu. Naerda sai jälle palju...ahjaa, minu üle naerdi:)

Ja eilse päeva veetsin kodus ringi rallitades.

Musid!

Neljakümnes

Sõbrapäev:)

Muide, ostsin just kojusõidu pileti ära - 22. aprillil tulen isiklikult Muusikatriaadi võitjat õnnitlema!

P.S Ma tean, et see pilt on viltu, aga nii ongi äge

Kolmekümne üheksas=külm on

Rootsis on külm. Kraadide poolest küll vähem kui Eestis, aga siiski tundub külmem...ilmselt selle niiskuse ja tuule pärast. Uuuuuh! Täna mängisin pea neli tundi külmas ruumis oma metallist flööti nii, et jope ja 2 kampsunit seljas. Õnneks olid mu ümber soojad inimesed ja folkmusa, mis hoiab süame soojas. Ehk täna oli jälle see Hanna Wiskari jämming. Seekord siis sõbrapäeval:) mu päev oli kokkuvõttes päris enneolematu. Tõusin hommikul 8st, kuigi oleksin tahtnud eilse pika piduse öö pärast hirmsasti edasi magada, aga elu on mõnikord julm...siis käisin seal jämmingul, mis oli mõnus. Hanna ja teised õpilased on kõik nii toredad ja soojad. Isegi siis kui neil on väga külm. Õpetasin neile täna Karu Valu. Päris hästi kõlas. Põhimõtteliselt ongi mu päeva saatnud täna folkmusa ja taipasin, et tema ongi mu parim sõber!!! Peale seda pillimängu tulin koju ja pistsin nahka 2 küüslaugu leiba, et külm endast minema ajada. Siis kuulasin vanu torupilli lindistusi, et suviseks ETNO laagriks reps paika panna ja oma suureks pettumuseks avastasin, et mul ei ole Torupilli Jussi salvestusi!!! Mis torupildur ma olen??!! Kats, loodan, et aitad mu hädast välja:)

Ja nüüd limpsin Jägermeistrit ja kaanin peale pangede viisi teed(mu isa arvab vähemasti nii. tervitan teda siin kohal). Mmmm, juba on hea soe:P

Aaaa, sellest eilsest peost kah natike. Kurat, see oli maru! Esiteks tuli sõita POOL tundi trammiga niiöelda äärelinna, kus elavad peaaegu ainult tumemustad inimesed. Mina ja veel mitmed kambad muusikuid läksime sinna Philipile, Silkele ja Juhanile(=happy bass player) külla. Neil oli seal siuke väike soolaleib või nii. Pidu kulmineerus selleni, et kõik maailmamuusikud hakkasid Haiti laule laulma ning repertuaari mitmekesistamiseks lauldi sekka ka Eesti Pisihiirit, Jailhouse Rocki, 3-keelset Pipi Pikksukit jne. Oiiii, see oli jummala kipa:) siis puhati ja köögis algas uus sessioon - Rootsi 5 häälsed koorilaulud. Ja siit õhtu tipp: ukse taha ilmus mundris poliismann. Njah, eks kell oli ka juba üle südaöö ning need 5 häält olid tuubeldatud. Ihhihihihiii...põnev elu! Ja siis ma lahkusin...tuli joosta ja 15 minutit tammumistantsu tantsida ja siis veel 1,5 kilti turbokõndi teha. Aga õhtu oli seda väärt!!!

P.S Musid ja kallistused kõigile mu sõpradele.

Kolmekümne kaheksas

Väike takistus on mu ilusale eluteele tulnud, raisk! Tundub, et enne Prantsusmaale põrutamist ma Eestis just kaua ei ole...pandi üks eksam just sellele päevale, mil plaanisin lendu tõusta. Kaks õhtut siiski olen kodumaal:)

Ja need läbirääkimised õpetajatega...alustan nüüd!