Neljakümne esimene

Meeletu nädalavahetus! Imeline nädalavahetus! Mõnus nädalavahetus! Jeeeee! Nädalavahetus algas juba neljapäeva õhtul, kuna reede on ju vaba päev. Niisiis läksime Eeva ja Villuga ühte hipilikku keskusesse Matja ja Stefani nukuetendust vaatama. Jah, Matja on siin:) Igaljuhul see hipikas meenutas mulle nii väga Viljandi Puhast kulda. Ikka väga. Nii kujunduselt, kui ka olemuselt ja inimeste poolest. Mõnus uruke. Kindalsti lähen sinna veel tagasi! Ja etendus oli hea nagu eelmistel kordadelgi. Naersin meeletult. Andekas on see sloveenlane!!! Ja muheda huumorisoonega.

Ja siis tuli reede...reedel magasin kaua, et õhtul jõuaks kaua üleval olla. Nimelt toimus reede õhtul ülimõnus oleng Lina ja Danieli ja Matja(eks) kodus. Asja tegi huvitavaks see, et see kodu asub maal ehk linnast ikka päris kaugel. Kaugemal kui Eeva ja Villu uus kodu. Niisiis lasime Matjal endale kaardi joonistada ja kell pool seitse kohtusime eestlastega Hjalmar Brantingsplatsenil bussipeatuses D. Sealt võtsime bussi nr 37, millega sõitsime pool tundi. Viimased 15 minutit olime bussis ainukesed reisijad ja et oma kõhedust vähendada küsisime bussijuhilt, et kas see ikka viib meid sadamasse. Viis! Nüüd tuli meil praami peale minna. 5 minutit ja olime teisel pool jõge. Äge! Sest lund sadas meeletult. Teisel pool alustasime orienteerumist Matja kunstilise kaardi järgi. Ärge unustage, et tal on väga hea huumorisoon. Seega oli ka see kaart natuke naljatlev. Nimelt pidime kõndima kuni näeme paremal pool suurt kilpkonna=ilmselt lumehunnik. Seejärel hoidma vasakule kuni näeme aeda, milles on koer, aga ta ei ela...hmmm. Ausalt öeldes, me ei suutnud kumbagi tuvastada:):) Olles seigelnud juba oma pool tundi lumises öös, helistasime Nicolajle. Andsime talle siis oma kordinaadid: jah, valge maja ja punane maja. Punase maja juures on karavan ja 1 aken on küll natuke suurem. Nico ütles, et see maja ongi! Jehhuuuu! Varbad olid juba päris külmad. Hiilisime siis ümber maja, et uks leida ja koputada. Ja vastu tuli võõras daaam....ja nüüd nali: Näitasime talle seda naljakat kaarti ja ta sai ühe sekundiga aru, kuhu me minna tahame:):) maalaste omad sümbolid. Veel 10 mintsa ja olimegi kohal. Me olime esimesed külalised. Ja siis tulid järgmised ja järgmised ja varsti oligi pidu täies hoos. Laud lookas Tšehhi toitu/alkoholi ja leidus ka Eesti viina/küpsiseid. Pillid hüüdsid kahel erineval korrusel. Mõned otsisid õues väljapääsu Matja ehitatud Rabbilündist. Kõik oli nii nagu olema pidi. Ja nii palju tuttavaid nägusid Sloveenia etnost(Matja, Sofia, Elisabeth, Marik, Daniel, Lina, Mina, Minja, Stefan), nagu väike kokkutulek. Aaaah, see oli nii soe õhtu, mis kestis kaua ja hommikul tõusti ja särati ning söödi koos putru ning eesti sokolaadi ja elati kaasa lumes kinni olevatele autodele. Kinni jäime ka meie oma autoga. Aga see oli lõbus. Lükkasime ja kangutasime ja naersime ja filmisime. Ja siis ma hüppasin lumme, sest see oli nii ahvatlev. Nabani:) Muidugi hakkas pärast külm. Õnneks oli meil autos magamiskotte ja poolik viski...

Ja käes oli laupäev....pidin minema Den Fule või Ale Mölleri kontserdile, aga kuna ma ei suutnud valida, siis sõitsime Nicoga hoopis Eeva ja Villu juurde, kus sõime lõhekala ja mängisime kella 1ni Settlersi lauamängu. Ka see oli mõnus õhtu. Naerda sai jälle palju...ahjaa, minu üle naerdi:)

Ja eilse päeva veetsin kodus ringi rallitades.

Musid!