Kahekümne kaheksas=krimkad:)

ESIMENE KRIMKA.

Juba pikemat aega luusib mu teel miski. Eelmisel nädalal võis vaid vahel harva kuulda ta samme kuskil põõsaste vahel. Need olid vaiksed. Hiirvaiksed. Ainult öösiti, kui väljas juba pime ja külm oli, kuulsin neid selgesti. Ei, ma ei usu, et ta kole on. Ma arvan, et ta on selline väike, aga sitke. Meenutab isegi natuke mind ennast. Veider eks. TÄNA. Just tänase päeva valis see vastikus. Hommikul, kui 6.30 mu äratus mind äratas, tundisin, et täna võib olla SEE päev. Ta silmas mind ilmselt terve öö. Vahtis kuidas mu luud ja lihased ja mõistus oma energia varusid täidavad. Kõkutas kindlasti naerda kui nägi, et aeg kohe otsa saamas ja mina võib-olla pisut nõrk, et jälle nii vara tõusta... Ja kohe kui oma nina välisuksest välja pistsin, haakis too end mu sabasse ja ei jäänud sammugi maha. Vastik, vastik, vastiiik! Terve päeva hingas mulle kuklasse oma haiglast õhku. Ta on endiselt mulle nii lähedal. Hirmuäratavalt lähedal. Aga ma ei näe teda kusagil. Lõpeta! Ma ei taha sind, sa vastik haige pingelangus. 

Loo uba: Eile oli viimane pingutus sel nädalal ja täna hommikul tuli vara Movement trainingusse minna(ma ei hoidnud end seal tagasi. Rokkisin täiega,  mistõttu raiskasin kogu oma öö jooksul kogutud energia) ja pärast seda tundis, et nina on kuidagi tatiseks muutunud ja väsimus tikub ligi...aiaiai. Nii see läheb, kui pinged langevad. Kohe krabab sind miski haigus. Aga ma ei lase. Ma olen tugev! Niisiis jooksingi koju, sõin kõvasti küüslauku ja jõin sidruni-mee-ingveri teed. Tunnen end juba hästi. Ja homme magan kaua:)

TEINE KRIMKA(lõbus lugu tegelt).

Mer toimetab köögis. Teeb vist makarone juustu, seente ja sibulaga. "Oeh, kuhu ma selle sibula koti paningi? Siin kapis ei ole....Aaaa, see on ju seal kuivainete kapis. Muidugi!" Avab siis Mer kapikese, mis täis Eestist saadetud riisi ja tatart. Mõned sibulad ja spagetid. Näe Eesti "Ela" leibki vedeleb siin. Nii kui kapiuks avanes tundis Mer tuttavat lõhna. Hmmm...meenutas natuke maakodu pööningut või siis seda kuivatiruumi või hoopis jahukirstu lehka...? Miski peab siin mäda olema, sest see lõhn pole varem siin kapis konutanud...Mer nuusutas ja nuuskis. Ja üles leidis selle allika, mis vanat tuttavat lehka eristas. Kas tõesti saab Jalmari toodud Eesti "Ela" leib sellist nalja teha ja kapi haisema panna. Kui Mer koti avas, ei tundnud ta vanat sõpra Ela-t äragi. Too oli nii siniseks tõmbunud. Hoidsin ju seda leiba, et kui leivaisu peale peaks tulema. Aga näeh, hallitama läks raisk. Ilmselgelt läks, sest Jalmar käis siin ju 3 nädalat tagasiii :):)

Eheheheheee...ma olen natuke muutunud küll jah...veidramaks vist.

Kahekymne seitsmes

7-me päeva pärast nuusutab mu nina puhast ja karget(loodetavasti -18kraadist) Eestimaa 6hku. Syda puperdab ärevusest samamoodi nagu sellel Lisebergi puust raudteel. R66must v6disevad jalad puudutavad taas kodumaad. Suu pysib järgmised 30 päeva k6rvuni(uus rekord ma arvan:). S6brad, ma tulen KOJUUU!!!!

Te ei tea, kuidas ma kibelen...

Kahekümne kuues

Tere, mina olengi õnnejunn:)

Mul oli täna lihtsalt nii positiivne päev, et tuju on kohe laes. Ehk siis mu eriala ettemäng läks väga hästi, ma jäin väga rahule ja komisjon kah. Sain kuulda häid sõnu just nende asjade kohta, mille kallal olen kaua vaeva näinud. Hea tunne.

Ja pärast sellist elamust läksin kooli lunch-kontserdile ühte jazz osakonna bändi kuulama. See oli nii hea, et me Eevaga kõkutasime naerda. Kord üks ja siis jälle teine. Oi, see oli hea. Väga improvistasiooniline - freejazz noh. Just selline muss mida Arno meie koolis ajab. Tegelikult see laulja isegi meenutas välimuseslt natuke teda. Igaljuhul suurepärase timinguga bänd ja need soolod. Need ajasid suurest vaimustusest kõkutama:) Nii hea laulja, bassimees, saximängija, KÕIK!

Ja päev lõppes eriti suurejooneliselt. Nimelt oli meil koolis suur jõulukontsert. Suhteliselt klassikaline ja siis 2 Eesti pärimuslugu seal keskel. Me meeldisime rahvale! Nad lausa kiljusid. Oi, kui mõnus tunne see oli. Ja meil on Eevuri ja Vilduriga väga hea klapp. Muhedad proovid ja see hästi välja kukkunud esinemine, need 2 võivad anda tõuke millelegi pikaajalisemale;) Õnneks on neljapäeval veel 1 selline kontsert...oi, kuidas me rokime:):)

Ahjaa üks asi veel. Nimelt kui kuulete mõnes Eesti raadiojaamas reklaami "Nigadi-nägadi näärilaat Varbuse muusikatalus..." siis teadke, et see taustamuss on minu, Eeva ja Villu esituses. Ja arvake ära, kes laulab esimesena...

Vad kul:D

Kahekümne viies

Homme on eriti tähtis päev! Rõhutan, eriti tähtis. Homme on mu närvid päris pingul. Kes arvab ära miks? Ah, mis pakute:) okei-okei, ma ütlen...MUL ON HOMME ERIALA EKSAM :-0 ja õhtul veel see eriti tähtis ja suurejooneline jõulukontsert, kus mängime estalandidega 2 lugu. Niiet on põhjust hommikust mitte süüa ja selle asemel näpud/huuled soojaks mängida. Loodan, et ei juhtu mingit jama selle eksami ajal mulle pähe kargavat ning et pärast kella 10.30 võin õnnelikuna Stage Doori minna ja...:D et siis paaari tunni pärast jälle uus noos närvikõdi oma verre lasta. Oi, kuidas ma seda pelgan aga samas nii väga naudin! Juhhuu, elagu muusiku amet!!!

Aaa, muide, 10 päeva veel.

Kahekümne neljas

1. detsember! Tuli nii ruttu. Muide see pilt siin on sellest, kui meil köögis lund sadas:) tundus kuidagi sobilik tänase sissekande jaoks. Ja täna tõid päkapikud mulle kõige parema kingi üldse!!! Kui tõusin ja aknast välja kiikasin, siis paistis päike ja taevas oli nii sinine, sinine. Ilus ilm oli. Ja tegelikult läks veel ilusamaks kui päris õue jõudsin - VÄLJAS OLI MIINUSKRAAD! Ma ei ole kunagi selle üle nii palju rõõmustanud kui täna:) ma nägin jääd pisikese lombi peal...ja rohu peal oli härmatis! See on ju peaaegu lumiiii!

Koolis oli ka täna äge. Hommikul väge Kuuba teooria, kus mängisime erinevaid kuuba rütmiinstrumente. Me oleme juba päris profid sel alal;) Mõnus tund. Mulle meeldib me õpetaja. Nii muhe sell ja nii tark. Ta on nagu kala selles Kuuba vees. Eriti hea on veel see, et ta oskab seletada kõike ja nii hästi, et saad kohe aru. Ilmselt sellepärast, et ta on ise kunagi pidanud ennast sinna maailma sisse sööma ning seetõttu välja mõelnud omad põhjamaised teooriad, mis arusaadavad ka teistele põhjamaalastele.

Ja peale Kuubat tuli ansambel. Juba kolmas koosseis sel semestril. Huvitav koosseis. Kõik on algul natike häbelikud ja samas suurepärased muusikud ja siis teisel koos veedetul tunnil avanevad kõik kui roosinupud päikese käes ning siis hakkab nalja saama. Täna naersime nii palju ja samas ei saa kurta töö tulemuse üle. See oli SUUREPÄRANE:)